aasta sügisel anti maailma juhtivates ajakirjades Eestist äärmiselt negatiivne ja pessimistlik pilt, välisvaatlejatele tundus, et riik liigub kiirelt täieliku kokkuvarisemise teed. Kirjeldades Narva streike ja rahutusi, kirjutas briti ajakirjanik Jonathan Steele 1992. aasta 20. novembri Guardian’is, et vaevalt pärast iseseisvumist on majanduslik ja poliitiline kriis surunud Eesti põlvili, kirjeldati prügikastidest toitu otsivaid vanureid, kõikjal tülitavaid kerjuseid ning räpaseid hangeldajaid. Praegu ajab nende ridade lugemine mind lihtsalt ahhetama. Reisides ringi endistes NSV Liidu maades taipame, kui edukad oleme tegelikult olnud. Ei võrdle me enam ammu ennast Ukraina, Valgevene või Venemaa endaga, vaid võtame eeskujuks Põhjamaad, kelle heaoluühiskonna poole lähenemine on muutumas loomulikuks ootuseks. Oleme suutnud kurva mineviku maha raputada. 27. detsembril sain 20-aastaseks ning võin enda arvates lugeda oma lühikest elu küllaltki edukaks,
konferansjeel Zorz Bengalskil pea otsast ära rebitakse ja tagasi pannakse, kohtab Rimski oma kabinetis vampiiripaari Varenuhha-Hella, kelle hambust ta tänu kukelaulue napilt pääseb. Need sündmused viivad finantsdirektori lõplikult endast välja ja ta otsustab Leningradi põgeneda. Enne kui tegevustik jätkub rahtu reedese päevaga, jutustatakse ümber endise korteriühistu esimehe Nikonar Ivanoviti veider unenägu, kus teda ja kõiki teisi välisrahaga hangeldajaid palutakse oma valuuta ära anda. Varieteeteatri raamatupidaja Vassili Stepanovit Lastotkin on tunnistajaks kõhedust tekitavale vahejuhtumile, kui Vaatemängude komisjoni esimees on lausunud sõnad "Kurat mind võtku!" ja kadudes siis, jättes endast maha tööka ja asjaliku ülikonna. Kuna neljapäevaõhtuse etenduse tulusid ei õnnestunud seal ära anda, pidi õnnetu raamatupidaja minema Vaganka põiktänava filiaali, kus kogu ametkond oli justkui
paistab eriti silma rida naiivkoomiliseks skitseeritud noorte tütarlaste ja neidude siluette. Kujude nimeline mitmekesisus on väga suur; seal on sulaspoisse ja tüdrukuid, igas kaliibris taluperemehi ja eitesid, köstreid ja maarätsepaid, linna majaperemehi, trahteripidajaid, rohelist õppivat noorsugu ja selle kantseldajaid õpetajaid, kojamammasid ja söögimajaemandaid, vabrikutöölisi, ajalehetoimetajaid ja revolutsionääre, hangeldajaid, marodööre, rahatuusi ja linna peenema seltskonna vesivõsusid, parunipreilisid ja paruneid. Ainuke asi, et kirjaniku ühe stiliseeriva võtte tõttu, mida ta tarvitab kõigil puhkudel peaaegu ühteviisi, kannatab mõnel määral kujude individualiseerimine: enamasti on ta inimesed kõik ohus muutuda koomilisiks lobisejaiks, peamiselt mis puutub linnarahvasse; maainimesed cn sõnakehvemad, kuid ka huumorivaesemad, see-eest aga palju ilmekamalt iseloomustatud.
annaabi.ee 
