Basaalganglionide f-n on liigutuste koordinatsioon. Nende ärritus kutsub esile kindla iseloomuga stereotüüpseid liigutusi. Nad osalevad ka liigutuste programmi mällu salvestamisel. Basaalganglionide kahjustusel ongi häiritud liigutuste koordinatsioon, sujuvus ja üks selle pk tüüpilisemaid närvihaigusi kannab Parkinsonismi (liigutused aeglased, esineb pea ja käte värisemist, eriti raske on liigutuste algus, kätel esineb hammasrattafenomen) nimetust. Basaalganglionide tuumade nimed: -juttkeha ehk korpus striatum - sabatuum ehk n caudatus - läätstuum ehk putamun - kahvatu kera ehk globus pallidum. Kokku need juttkeha ja kahvatu keha moodustavad striopallidaarse süsteemi. Striopallidaarse süsteemi närvirakkudel on ühendus mustaine (subst. nigra) rakkudega. Otsaju suurem osa on aga peaaju koor. Peaaju koort jaotatakse sagarateks. Eristatakse nelja sagarat: 1)frontaal- ehk otsmiku sagarat, 2)parietaal- ehk kiilu sagarat,
avalduvad kliinilised nähud. Peamised avaldused Motoorsed: hüpo- ja bradükineesia - liigutused kohmakad ja aeglased, liigutuste kiirus ja ulatus vähenevad, korduvatel liigutustel tekib takerdumine. Hüpokineesia esineb kõigil parkinsoni haigetel ning on kõige olulisem liikumishäire tekitaja rigiidsus - väljendub lihasjäikusena: vastusena jäsemete liigutamisele on tuntav lihastoonuse tõusust tingitud vastupanu ja rütmiline nn 'hammasrattafenomen', mis korduval liigutamisel süveneb. treemor - e värin on kõige nähtavam sümptom, kuid ei esine kõigil esmase nähuna. Tavaliselt tekib värin ühes käes ja seejärel jalas ning edaspidi kandub ka teise kehapoolde. Vahel on tuntav ka nö sisemine värin. Märgatavam on värin rahuolekus, aga ka stressiolukorras või väsinuna, ja väheneb või kaob liigutades ja magades. Rahutreemor- asümmeetriline
annaabi.ee 
