2. Saksa ordu Liivimaa valdused u 55 000 km23. 3. Tartu piiskopkond u 9600 km24. 4. Saare-Lääne piiskopkond u 7600 km2 Liivimaa maahärrad olid õigustatud ajama täiesti iseseisvat poliitikat, ilma et nad oleks kohustatud konsulteerima mõne enda naaberriigiga. Praktiline elu seadis aga piiranguid ja poliitilise rahu ja edukuse huvides oli üksteisega erinevates küsimustes kokku leppida. Keskaegsel Liivimaal rajatud territoriaalriikide haldusjaotus tugines suures osas vallutuseelselt halduslikule korrale. Kui vallutajad omavahel maid jagasid, ei defineerinud nad valdusi mingite piiripunktide kaudu, vaid lähtudes olemasolevatest kihelkondadest ja maakondadest. Näiteks leppisid 1220. aastatel Mõõgavendade ordu ja tolleaegne Eestimaa piiskop kokku, et esimene saab Sakala ning viimane Ugandi ja Kesk-Eesti väikealad jagatakse.Keskaegse Eesti piiskopkondade puhul tuleb teha vahet piiskopkonnal kui alal, kus piiskop on ühtlasi
võrgustik rajati alles Kuramaa hertsogiriigi aegadel 16. saj. Liivimaa kihelkonnad olid suured, mis tähendab, et kirik oli suhteliselt kaugel paljudel maaelanikest, aga samuti tähendas see, et hoolimata Liivimaa maj vaesusest, olid kihelkonnakirikud üsna hästi maj varustatud - tüüpiline keskaja Eesti kirik on Lääne- ja Kesk-Euroopa kirikuga võrreldes suur. Muinaskihelkondade jaotus ei saanud aluseks mitte ainult kiriklikule vaid ka halduslikule jaotusele - muinaseestis 45 kihelkonda. 13. saj lõpust on teada Eestist 50-60 kihelkonda. Kihelkondade arv aja jooksul tõusnud. Kihelkonna jagamine raske, sest siis tuli jagada ka tulu. Suurem jaotus Muinas-Eestis oli maakond, mõne maakonna suurust adramaades me teame tänu sellele, et need arvud on fikseeritud Taani maaderaamatus. Saaremaa hinnatud 300, Harju 1200, Rävala 1600, Virumaa 3000 adramaale. Torkab silma Saaremaa suurus - 13. sajandil oli rahvarikas ja
annaabi.ee 
