valdavad jumalused. Rannikualadel elavatele inimestele oli vesi rohkem tähtis hoopis kalastamiseks. Kuid nagu metsagi puhul, kehtisid kalastades kindlad reeglid, keelud ja käsud. Nende vastu eksides võis kalamees kaotada oma kalaõnne kogu eluks või midagi muud sarnast. Kui kalamees oli kinni püüdnud mõne tavalisest kalast erineva, ülisuure või mõne haruldase tunnusmärgiga kala, oli parem see otsekohe tagasi vette lasta. Selliseid kalu peeti veekogu haldjaiks ning sellise püüdmine võis kaasa tuua tormi, võis sattuda uppumisohtu või tabas mõni muu õnnetus. Vetevalla üleloomulike valitsejatega pidi inimene veelgi ettevaatlikumalt ümber käima kui vastavate metsaolevustega, sest oli ju veel väga kardetav ning suur vägi ja võim. Eestis elutsevaist kaladest olevat suurim vägi havil. Hooaja esimesel püütud havil rebiti pea otsast ning selle verega määriti kalavõrku, mis tagavat hiljem rohke kalasaagi.
Kuju olenes haldja liigist. Liigitumine toimub haldjate elupaiga, kaitsmise või hoolitsemise objekti järgi: inimese-, maja-, kiriku, õue-, metsa-, rahaaugu-, maa-, vee-, laeva-, tuule-, mäe-, kivi-, udu-, jne haldjad. 6 Tänapäeva eesti inimese kujutlus haldjast ehk kes haldjas on olnud ja kelleks ta on saanud Nagu juba mainitud, ei nimetatud neid olendeid siiski alati ainult haldjaiks - see nimetus on tulnud hiljem ja sama nimetuse alla on paigutatud lisaks Lõuna-Eesti emadele ja isadele ka näiteks maa-alused ehk härjapõlvlased, kratid ehk tulihännad, pakane, metsik ning näkid (Eisen 1995:56-87). Härjapõlvlaste liigitumine haldjate alla on tekitanud kahepidiseid arvamusi. Kui “Väike deemonite ja vaimolendite leksikon” nõustub sellega, öeldes, et pimedusehaldjad elavad
annaabi.ee 
