Piimakari Koosneb veistes, kes on aretatud piima tootmiseks ehk piimaveised(piimatõud). Lihakari koosneb lihatootmiseks aretatud tõud(lihatõud). Veis-(liigi nimetus) liik, kes kuulub imetajate klassi, rohusööjate hulka(mäletseja), sõraline,veislaste perekonda.Veise esivanem on Tarvas Lehm- emane veis alates esimesest poegimisest. Ammlehm+sugupull -ainult imetab järglasi- põhikari Lüpsilehm moodustab lüpsikarja - põhikari Vasikas - esimesel pool aastal, kuni 6 kuud noorveis kes tarbib piimatooteid(piim, piimapulber) Mullikas - 6-ndast elukuust kuni esimese poegimiseni Lehmik - emane noorveis Pullik - isane noorveis Pull: Muupull - lihapull testpoll - pull keda testitakse, noor pull kellele ei ole hinnangut antud. aretuspull - on antud hinnang Härg - kastreeritud isas loom Eesti piimatõugude jõudlus 2013 15.09.2014. Tõug Piima kg ...
kollane kass on reeglina isane. Karusloomade kasvatuses on karva värvus oluline. Kass- kõuts (m) Veis- lehm mullikas (lehmik), pull mullikas (pullik), lehm, pull, härg Hobune- mära, täkk, ruun Kodukits- sikk (m), sokk (kast.) Siga- emis, kult, orikas Lammas- utt, jäär, oinas Veterinaargeneetika- teadus, mis hõlmab loomade haigusi, toodangut ja eluvõimet. VG uurimisobjektideks on koduloomad, ulukid ning nende haigusi tekitavad mikroorganismid, loomade haigusresistentsus ja immuunsuse geneetika, veterinaarne selektsioon, mikroobigeneetika, farmageneetika. Geneetilise koodi põhiomadused: Tripletsus- näit. Aminohappele fenülaaniin (Phe) vastavad nukleotiidide tripletid: UUU ja UUC. Leutsiinile (Leu) aga CUC, CUU, CUA, CUG jne Pidevus- polünukleotiidahelas ei ole koodonid üksteisest mingil viisil eraldatud, vaid järgnevad vahetult üksteisele Kattumatus-iga nukkleotiid kuulub ainult ühte koodonisse
Veterinaargeneetika uurimisobjektideks on koduloomad ja ulukid ning nendel haigusi tekitavad mikroorganismid ja parasiidid (Pavel et al., 1988). Veterinargeneetika uurib loomade parilikke anomaaliaid, pariliku eelsoodumusega haigusi ja sellega seoses ka pariliku eelsoodumuse rolli erinevate haiguste etioloogias. Sellest aspektist lahtuvalt voib veterinaargeneetikat kasitleda kui patogeneetikat e parilikkuse patoloogiat (Wiesner & Willer, 1974). Veterinargeneetika objektiks on ka: (1) loomade haigusresistentsus ja immuunsuse geneetika, (2) loomade veterinaarne selektsioon, (3) mikroobigeneetika veterinaarsed aspektid, (4) farmakogeneetika veterinaarsed aspektid jne. Valdkonnad veterinaarias, kus geneetika kui teadus leiab rakendust: (1) Kliiniline veterinaarmeditsiin: anomaaliate (loe haiguste) paritavuse selgitamine ja parilikke anomaaliaid pohjustavate geenide ja lookuste selgitamine, "kahjulike" geenide leviku uurimine ja nende elimineerimine populatsioonidest,
annaabi.ee 
