Soren Kierkegaard
Tema seisukoht
selles konfliktis, teeb ta suureks – tõearmastus, mitte sekti ega konfessiooni kuulumine.
1.4 Eluväsimus
Ta igatses Kopenhaagenist ära. Seal mitte üksnes ei kadestatud ja vihatud teda, vaid peeti
Jumala ja kõige püha suhtes lausa kohustuslikuks tema kui rahvakiriku ja pastorluse vaenlase
põlgamist.
Ta tahtis ära oma õnnetust ja piinavast kehast, mis oli kurnatud unetusest ja tugevatest
haigushoogudest. Ta ei suutnud teiste juuresolekul kehalist valu taluda, ta ütles:“Ära teistele
ütle, mis inimestel sellest kasu, kui nad teavad, mida mul tuleb kanda.“
Ta kiirustas ise oma surma tagant – agitatsiooniga, piire ja taktitunnet rikkuva ehmatava
agitatsiooniga. Varandusest, mille ta isalt oli pärinud, polnud enam midagi järel. Väheke
pärast isa surma oli ta andnud oma kapitali õemehe hoolde. Kierkegaard oli üleskasvatatud