Lisaks hallutsinatsioonid peamiselt mõtete või häälte kuulmine, mida tegelikult pole, mõnikord ka olematute asjade, sündmuste ja olukordade nägemine. Skisofreenia on tõsine haigusseisund, mis, nagu eelnevast jutust järeldada võib, mõjutab suuresti skisofreeniat põdeva patsiendi elu. Samuti ka tema pereliikmete elu. Suurem osa inimestest, kellel kujuneb välja skisofreenia, viibivad vähemalt kord oma elust haiglas ning see haiglasveedetud aeg ei pruugi olla sugugi lühike. Sageli võib see aeg varieeruda kuudest kuni aastateni. Vaatamata haiguse raskusele kogevad siiski paljud selle haiguse põdejad vaid üht haigusepisoodi oma elus. Pärast ravi ja rehabilitatsiooni on paljud endistest patsientidest võimelised taastama suure osa oma endistest tunnetest ning osalema väga edukalt igapäevaelus. Kahjuks on siiski ka teine liik patsiente need, kellel kujuneb välja pidevate
ohtu. Klaus ja Kennell jõudsid selle vastuolulise järelduseni võrreldes emasid ja lapsi, kes olid sünnijärgselt koos pikemat aega, kui tavalises haiglas tavaks (seal olid nad suure osa päevast eraldatud teineteisest). Uurijad täheldasid erinevusi, mis püsisid esimesil eluaastail. Nende uurimistöö julgustas haiglaid sisse seadma tube, kus ema ja laps võisid olla koos kogu haiglasveedetud aja. Olgugi et arenguteadlased pooldasid taolisi inimlikke muudatusi, ei leidnud nn kriitilise aja olemasolu hilisema uurimise käigus kinnitust (Chess&Thomas, 1982; Lamb, 1982b; Rutter, 1979b). Mõned emad näisid küll loovat tugevama sideme, ent pikaajalist toimet ei järgnenud. Aastal 1982 muutsid Klaus ja Kennell oma algset seisukohta ja 1983 kirjutas 124
annaabi.ee 
