Inimene ja saatus Nii sageli arutletakse, kas inimese elu on juba saatuse poolt ette määratud. Mõeldakse selle üle, kui palju ja kas üldse saab inimene oma saatust määrata, muuta, suunata. Võib-olla mu vaated aja jooksul muutuvad, kuid praegu olen seisukohal, et meie enda valik on see, kui õnnelikult me oma elu elame. Selge on see, et elus on meil ka omad väga valusad ja vähem haigettegevad õppetunnid. Kui me neist õpime, saame tugevamaks ning ettejuhtuv väiksem ebameeldivus ei tundugi enam kohutav. Kui meil aga puudub oskus läbielatust õppida, astume ikka ja jälle niinimetatult ämbrisse. "Iga mees on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja" on rida Paul-Eerik Rummo luuletusest, mis on kuulsaks saanud lauluna Eesti kultusfilmist "Viimne reliikvia". Kui autor sedasi kirjutab, siis ilmselt peab ta silmas, et kahejalgse ja mõistusega olendi võimuses on oma saatus ise kujundada
ning tsiviilelus ei osanud nad enam ei käituda ega oma kohta leida. ,,Ma ei leia siin enam õiget asu, see maailm on mulle võõras. [---] Mind haarab korraga kohutav võõrastustunne. Ma ei leia enam teed tagasi, olen välja tõugatud. Nii väga, kui ma ka anun ja ennast pingutan, midagi ei virgu minus, ja ma istun tuimalt ja kurvalt justkui süüdimõistetu, ja minevik jätab mind maha." (Remarque 1983: 107) Pikaaegne sõdurielu ja sellega kaasnenud läbielamised ja tuimus viisid mälust haigettegevad mälestused endisest elust. Mälestus ei virgunud enam sõdurites, see oli tugev, aga siiski kauge, saavutamatu ja asjatu lootus (Remarque 1983: 76). Noored kaotasid läbielatud julmuse ja surma pärast lootuse ja rõõmu, nende lapsepõlv lõppes liiga järsult. ,,Noorus! Meil pole kellelgi rohkem aastaid kui kakskümmend. Kuid kas oleme noored? See oli ammu tagasi. Me oleme vanad inimesed." (Remarque 1983: 16) ,,Tänapäev kõnniksime oma nooruse paikades ringi nagu reisijad
annaabi.ee 
