ajamomendil. Haigestumisnäitajad kirjeldavad uute juhtude ehk esmasjuhtude esinemissagedust mingil ajavahemikul. Võiksime ette kujutada, et iga isikut iseloomustab üks kahest võimalikust seisundist: ta on kas haige või haigusvaba. Toodud skeemi kohaselt kirjeldab levimus seda osa rahvastikust, kes mingil ajamomendil on haige. Haigestumus kirjeldab haigusvabast seisundist haige seisundisse ülemineku kiirust. Loomulikult sõltub levimus haigestumusest, sest mida rohkem uusi haigusjuhte tekib, seda suuremaks saab kujuneda olemasolevate juhtude arv, sams sõltub levimus ka haiguse kestusest. Järelikult levimuse muutus võib olla tingitud kas haigestumuse muutusest või haiguse kestuse muutusest. Haiguse kestus sõltub omakorda asjaolust, kui kaua aega kulub tervenemiseni või kui pikk on elulemisaeg(käsitletava haigusega elus olemise aeg). Levimusmäär- Levimuse suhtelist intensiivsust iseloomustab levimusmäär PR= isikute arv,
statistilised meetodid, tegid Prantsusmaast epidemioloogilise uurimistöö liidri. Ajalukku on läinud mehed nagu Pierre Charles-Alexandre Luis (1787-1872), kes uuris tuberkuloosiga seotud küsimusi, eriti aga Louis Rene Villerme (1782-1863), kes introdutseeris statistika meetodid rahvatervisse. 1826. aastal avaldas ta oma ajalukku läinud töö vaesuse ja haigestumuse seostest (vt ka edaspidi siin peatükis). 1840. aastal ilmus Villerme'l uurimus laste tööst ja sellega seotud haigestumusest, mis viis laste tööjõu kasutamise piiramiseni. (Villerme tegi koostööd sotsioloogia ühe rajaja A. Quetelet'ga vt edaspidi siin ptk-s.) Saksamaal viis sarnaseid uurimusi vaesuse seos haigestumusega läbi R. Virchow, kes sattus analüüsima Sileesia kangrute seas 1848. aastal puhkenud tüüfuseepideemiat. Ka Saksamaal sai epidemioloogiline uurimistöö seotuks rahvatervishoiu praktikaga. Epidemioloogia toetas nakkushaiguste kontseptsiooni väljakujunemist. Huvitava uurimuse
annaabi.ee 
