Kaasuse lahendamine Rooma eraõiguse võlaõigusest
mille kohaselt üldjuhul keegi ei saanud sõlmida kokkulepet täitmiseks kellegi kolmanda
kasuks (D. 45.1.38.17).
Rooma juristid püüdsid reegli mõtet seletada sellega, et kokkuleppe seadjal (stipulaatoril)
11
puudus hagiga kaitstav otsene huvi taolist kokkulepet sõlmida. Reegel tulenes osalt Rooma
protsessiõiguse eripärast, mille kohaselt stipulaatoril kui hagejal puudus hagemiseks alus,
kuna nõudeõigus ei kuulunud otseselt talle. 12
Reeglil oli kaks erandit, mille puhul kolmanda isiku kasuks sõlmitud kokkulepe oli kehtiv.
Esiteks juhul, kui stipulaatoril oli finantshuvi kolmanda isiku kasuks sõlmitud tingimuse
suhtes ja teiseks, kui kokkuleppesse lisati leppetrahvi klausel. 13
Antud kaasuses ei ole stipulatsioon seotud kumbagi erandiga, mistõttu pole sellel kaasuse
lahendamisel õiguslikku tähtsust. Erose kui üürniku kaitseks tuleb tugineda normil, mis