E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Tohoo, mis sa möirgad?» kõlas korraga noor ja värske mehehääl otse sepa pealae kohal.
Villu tõstis silmad sügava imestusega taeva poole ja nägi noort meest, kes kaksiti värava
kõrgema
135
posti otsas istus ja temale naerdes oma valgeid hambaid näitas.
«Priidu!» hüüdis sepp. «Vaata poissi, kuhu ta sõge ei roni!»
«Sinu sõna ei ole selge, sest ma ei tea, kes see poiss siin peaks olema,» ütles Priidu, kes seda
ei sallinud, et temale ta habemepuudust otse või kõveriti meelde tuletati, «Et mul selge ja küps
mehe mõistus on, näed sa sellest, et ma rasket väravat lahti ei hakka kängutama, vaid kergema
vaevaga üle ronin.»
«Päris poisi tembud,» naeris sepp sõbralikult. «Kuhu sa siis nüüd selle puhuga tahtsid
rännata?
»
«Või minagi seda tean?» oli Priidu kergemeelne vastus. «Kuule, ütle mulle õige, mis leidust
sa nii suure hoolega oma jalge eest otsisid, et mind siin üleval ammugi ei näinud?»