Inimese vari
Ta pidi üksi kandma oma muret.
ei liigutanud end ega vastanud küsimus-tele. Siis asetas Maret ta selili voodisse. Kui päeva jooksul inimesi üle jõe sõitis, kes vähegi kuulata tahtsid, siis kaebas ta
Ta lamas pool-alasti, verised põlved paljad, pea jälle imelikult taha murtud ja laialt juhtumuse üle ja palus nõu. Kuid mis võisid öelda külamehed peale õhkamise või
kõrbenud habemekonts püsti. Ta polnud meelemärkuseta ega maganud, kuid ainult nurina valitsuse üle. Toodi muid näiteid sõjaohvreist ja mindi edasi. Kõigil olid omad
oigav hingamine andis tunnistust ta elust. hooled.
Maret jooksis tuba mööda, tulise rutuga haava-mähkmeid käristades. Käsivartega Ja päev jõudis õhtule. Taevas oli hall ja madal.
annaabi.ee 
