Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
1840ndateks a oli suhtumine sellne, et
pärisorjus on pigem paha ja tuleks kaot. Aadlel ja valitsus aga kartsid üh kokkukukkumist ja
pööbli mässu. Nikolai I oli mõelnud pärisorjuse kaot aga ta ei olnud seda teinud. Kuni
Krimmi sõda venemaa oli viimaseks tõukeks. Aleksander II kohe peale Pariisi rahu sülmimist
1856 a tegi ametlikult teatavaks otsuse, et kavatseb tp pärisorjusest vabastada
Pärisorjuse kaot ja Bauerbefreiung
Bauerbefreiung- protsess, mille käigus Grundherrschaft ja Gutscherrschaft ära kadusid.
Tegemist pikaajalise protsessiga, ei saanud alguse pärisorjuse kaot. Pärisori vabanes härrustest
ajapikku. Bauerbefreiung on talurahva emantsipatsiooon. Termini tõi käibele G.F.Knapp .
Knapp peab Bauerbefreiungi protsessi veel pigem 18 saj nähtuseks, 19 saj põhilised sots maj
probleemiks on palgatööliste olukord, mitte enam põllumaj probleemistik. Bauerbefreiungi
mõistest on Lauri artikkel, mis on kohustuslik kirjandus iseenesest.