I-III – populaarsed õpikud, mis kindlustasid uue kirjaviisi levikut. 1875 Ferdinand Johann Wiedemanni „Grammatik der ehstnischen Sprache” – teaduslikult eesti keelt kirjeldav grammatika. 1879 Mihkel Veske „Eesti keele healte õpetus ja kirjutuse wiis” – esimene süstemaatiline vältekäsitlus. 1884 Karl August Hermanni „Eesti keele Grammatik” – esimene eesti keeles kirjutatud eesti keele grammatika, mis toob käibele paljud tänapäevalgi kasutatavad grammatikaterminid. 1872 – Eesti Kirjameeste Seltsi esimene ametlik koosolek, kus avaldatakse poolehoidu uuele kirjaviisile. Kirjakeele korraldamisega hakkavad tegelema eestlastest kirjanikud. 1844 ilmub esimene uues kirjaviisis raamat, Gustav Heinrich Schüdlöffeli „Toomas Westen, Lapo rahwa uso ärataja Norra maal”. Tekstinäide G. H. Schüdlöffeli raamatust „Toomas Westen”: Kül tuleb öölda, pörgo wägi on sel ajal weel kord köik oma rammo kokokorjanud, ennego ta suutumaks pidi
Kirjakeele arendamiseks hakati eeskujusid otsima eesti keelele lähedasest soome keelest. 19 saj II poolel töötati väla eesti keele uus kirjaviis. Uue kirjaviisi teke- 19 saj I poolel sai üha selgemaks ,et vana kirjaviis ei vasta eesti keele häälikulisele ehitusele. Uue kirjaviisi põhimõtteid esitas esmakordselt Ahrens. Kirjakeele korraldamine 20.saj alguses- 19 saj lõpul oli oluliseks kirjakeele korraldajaks Hermanni tegevus. Ta võttis kasutusele eestikeelsed grammatikaterminid ( nim, om jne).Tänapäevastele keelenormingutele oandi algus 20 saj I poolel. Keele uuendus- üheks juhtivaks eesti keele korraldajaks kuj J. Aavik. Ta jätkas keeleuuenduse propageerimist, kuigi uuenduslik keel ei levinud enam nii hoogsalt kui esimese paarikümne a jooksul. Mõtles välja sellised sõnad nagu: roim, laup, tõik, sark,süüme,embama, veenma jpt. Keeleuuendus muutis eesti kirjakeelt mitmekesisemaks. Keelekorraldus 20
annaabi.ee 
