Ameerika strukturalism Praha lingvistiline ring: Vilem Mathesius-keelenähtuste potentsiaalsusest. Aktuaalne süntaks. 22.11: Praha lingvistiline ring: Foneetika ja fonoloogia: Henry sweet-transkriptsioon Akustiline ja füsioloogiline foneetika. Jan Niecislaw Baudouin de Courtenay – Kaasani koolkond, akustika vs psühhofoneetika Nikolai Troubetzkoy – fonoloogia alused, fonoloogilised tunnused Signifikatiivsed oppositsioonid: Ekvipolentne-must/valge Privatiivne-must/mitte-must Graduaalne-must/hall/valge Funktsioonid: Signifikatiivne Delimitatiivne(sõnapiirid, pausid, rõhk) Kulminatiivne(intonatsioonid, rõhk) Roman Jakobson
Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon - delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu.
(edukad surevad kiiremini välja). one-upping / „võidurelvastumine“ / eskalatsioon – kiskja-saaklooma vaheline koevolutsioon, kus nt saaklooma fitnessi tõus („kiiremad jalad“), toovad kaasa ka kiskjal sarnase evolutsiooni käigu, tühistades kokkuvõttes fitnessi tõusu. 6. Makroevolutsioon makroevolutsioon – liigist kõrgemate taksonite evolutsioon. makroevolutsioon on graduaalne, lihtsalt oluliselt pikemat aega kestev. makroevolutsioon on mikroevolutsiooni käigus toimunud muutuste akumuleerumise tulemus. nt liigi kujunemiseks läheb imetajatel ca 1MA; imetajate kujunemiseks reptiilidest läks ca 40MA (esimesed mammaalid 200MA sügavuses). homeootilised geenid – määravad kehakuju ning võivad potentsiaalselt olnud ka hüppeliste arengute tekitajaks rekapitulatsiooni prinsiip – fenomen, kus selgroogse organismi lootelises
ole häälikuid, vaid kindel arv foneeme. Tänu neile tunneme hääliku ära. Selle kõige nimi on diagnostiline kontekst. Meil on häälikute puhul lõpmatu variatiivsus, foneemide puhul peetakse aga alati silmas tähendust. Foneemia täidab semiootilist funktsiooni. Tema loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Toob Saussure'i teesile toetudes välja 3 opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon - privatiivne e. eitav opositsioon - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus Tunnust defineerib T kui metakeele elementi; kui midagi, mille abil kirjeldatakse keelt. Foneem on keele väiksem ühik. Temaga seostatakse ka keele elementide funktsioone: - signifikatiivne funktsioon (tähenduse eristamine) - kulminatiivne funktsioon - delimitatiivne ehk piiritlev funktsioon Hiljem hakati Praha lingvistilises ringis uurima morfoloogiat ja süntaksi. Nad eristasid 3 tasandit: vormi, funktsiooni ja sisu.
Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus) - K. Bühler (üks psühholingvistika rajajatest) - S. Kartsevkij (väitis, et suhe tähistaja ja tähistatava vahel ei ole sümmeetriline, kuna tähistaja on tunduvalt lihtsam.) Fonoloogia keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega ehk teadus häälikutest
ebaõnnestuma, alaline ajutine, tüdruk poiss. Teine väljendusvorm on antonüümia sellest räägitakse juhul, kui kahe kontrastsõna vahel on olemas vaheastmeid, nt tulikuum kuum leige jahe külm jääkülm. Mõnes teoreetilises käsitluses nimetatakse seda suhet kontraarseks vastanduseks, mille alla kuuluvad relatiivsed adjektiivid, mis iseloomustavad mingit objekti teiste suhtes. Antonüümiasuhtele on iseloomulik graduaalne vastandus. Antonüümiasuhtes olevad sõnad on vastandatud ühe semantilise tunnuse alusel, muus osas langeb nende tähendus kokku, st antonüümidel on olemas teatav tähenduslik ühisosa. Üleminek ühelt antonüümirea liikmelt teisele on sujuv, täielikus vastandusseoses on vaid skaala algus- ja lõpp- punkt. Sageli saab antonüümiasuhe kindla kuju süntagmaatilises vastanduses, st konkreetses lausekontekstis (kontekst määratleb aluse, millel vastandus toimub), nt
aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus) Viimast saab edukalt kasutada näiteks väldete kirjeldamisel. Privatiivne on universaalseim, sest opositsioon on selgelt kontrollitud. Tunnust defineerib Trubetskoi kui metakeele elementi, kui midagi, mis ei ole keele osa, vaid midagi, mille abil keelt kirjeldatakse. Erinevates keeltes on erinevad tunnused, mille abil häälikuid eristatakse
aga alati silmas tähendust. Selles mõttes täidab fonoloogia ka semiootilist funktsiooni. Trubetskoi loodud fonoloogilise analüüsi meetodid on strukturalismi tähtsaim metoodika. Samuti toob Saussure teesile (keeles on ainult erinevused) toetudes välja kolm opositsioonide liiki: - ekvipolentne e. vastandite opositsioon (nt must ja valge, alati binaarne) - privatiivne e. eitav opositsioon (nt. must ja mittemust, alati binaarne, kõige universaalsem) - graduaalne opositsioon e. muutuv erinevus (nt. must, hall, ... , valge; lühike, pikem, pikk; tegemist on sama tunnusega, erineb intensiivsus) Viimast saab edukalt kasutada näiteks väldete kirjeldamisel. Privatiivne on universaalseim, sest opositsioon on selgelt kontrollitud. Tunnust defineerib Trubetskoi kui metakeele elementi, kui midagi, mis ei ole keele osa, vaid midagi, mille abil keelt kirjeldatakse. Erinevates keeltes on erinevad tunnused, mille abil häälikuid eristatakse
keelega mingit pistmist. Olulised on märgimehhanismid, ei ole olulised hääled ja helid; Oluline on, mis funktsiooni nad täidavad keeles. Keeles on sellised asjad, mis ei ole märgid. Need on foneemid. Foneemid eristavad tähendusi. Eristamine = vastandamine.Peab markeeritud olema mingi alus. Signifikatiivsed opositsioonid: - ekvipolentne (must / valge) 2 poolust + + Privatiivne (must / mittemust) + - Graduaalne (must / hall / valge) Trubezkoi eristab opositsioone. Teine tüüp on kõige tähtsam. Kõik ülejäänud on taandatavad privatiivsele. Keel on opositsioonisüsteem. Foneemi ei saa uurida läbi helide, näiteks: /y/ i (eesti keeles vastandlikud) / i / (vene keeles ühe foneemi erinevad positsioonid) (nad pole vastandlikud). Vene k. inglise k. saksa k. eesti k. P - + +
paljude erinevate põhjuste survel, suudetakse näha vaid ühte. Bioloogidel pole mingit ühtset ja selget seisukohta sellest, kas adaptatsioonid on valdavalt täiuslikud, või valdavalt valik kahest halvast vähema vahel, ehk siis valdavalt stohhastilistest protsessidest tingitud juhuste kuhjumine. Kuidas siiski tunda ära adaptatsioone? On olemas kriteeriume, mis võimaldavad tunda ära adaptatiivseid muudatusi - s.o eristada neid muulaadsetest muudatustest. Kuid kuna evolutsioon on valdavalt graduaalne - koosnev tohutust hulgast pisikestest etappidest, siis on alatasa raske ja lausa võimatu öelda, kas mingi konkreetne muutus oli adaptatiivne. Isegi kui üldsuuna puhul pole nagu kahtlust. Lisaks küsimus, kui kaua üldsuund kehtib? Võtamme kasvõi aju suuruse - vaadates hominiidide evolutsiooni tervikuna, pole kahtlust, et LV ja adaptatsioon on liikunud suurema aju suunas. Kuid kas piir on saavutatud? Kuidas tõlgendada fakti, et neandertaallasel ja klassikalisel
4.2. Sisemotivatsiooni teooria. On olemas sisetung kompetentsuse kasvuks, mis stimuleerib isiksuse kasvu. Sellega seostub motiiv saada oma kontrolli alla sündmused, mis mõjutavad organismi elu . Näiteks kehakaaluprobleemi aktualiseerimine. Anorexia ja bulimia. 4.3. Vastandite teooria. R.C.Solomon. Mingi meeldiv stiimul vallandab ajus sündmuste ahela, mis omakorda vallandab vastandliku pidurdusahela. Vastandprotsess on graduaalne ja kestab kauem kui meeldiva sündmuse toime. Kalle Küttis 2011 26 Isiksuse- ja sotsiaalpsühholoogia 4.4. Sensuaalsusjanu teooria. M.Zuckermann. Teooria lähtub isiksuse joontest, mida võib nimetada sensuaalsuse jahtimiseks. Sellel 4 osist: 3.4.1. seiklusjanu 3.4.2. kogemusjanu 3.4.3. pidurdusest vabanemine 3.4.4. kalduvus igavlemisele
annaabi.ee 
