Sissejuhatus vene kirjanduslukku I
Samas kirjutab ta ka draamtsükli. Puskini
draamapealkirjad on oksüümoronid neis on psühholoogiline, ajalooline vastuolu (,,Mozart ja
Salieri", ,,Surnud hinged", ,,Ihnus rüütel", ,,Kivist külaline" jne). Mozart ja Salieri olid ka
vastandid. Puskin on ka draamas väga mitu novaatorlikku sammu astunud. Eelnev vene draama
oli õpetlik, selge joon oli positiivsete ja negatiivsete kangelaste vahel. Juba ,,Boriss
Godunovis" leiame me, et sellist asja ei ole. Godunovki on väga ambivalentne kuju, temas on
nii head kui halba. Euroopa romantism idealiseeris pahet. Ideaalne romantiline kangelane oli
mõrtsukas. Puskinil aga ideaalsed kujud puuduvad. Ka väikestes tragöödiates puudub moraal.
Salieri tapab ühes Mozartiga ka iseennast. Salieri tahtis tõestada, et ta on geenius, aga saab
sellest lõpuks ise aru, et ta ei ole geenius. ,,Ihnus rüütel" ihnsast isast; tema poeg on
annaabi.ee 
