otsustusi ühe arutluse piires. Käsitleme seda hiljem. Dialektiline vasturääkivus on teadmiste kujunemise ja arenemise seesmine "mootor" ja edasiviiv jõud, mille ülesandeks on paljastada oponendi seisukohtades vasturääkivusi (sokraatiline meetod), ja ületada maailmaprotsesside lahtiseletamisel teesi, antiteesi ja sünteesi vasturääkivused mõtlemises (Hegeli dialektika). Seda on piisava põhjalikkusega käsitletud filosoofias, gnoseoloogias ja dialektilises loogikas, mistõttu puudub vajadus selle veelkordseks esituseks. Paradoksaalne on üldtunnustatule vasturääkiv, näiliselt absurdne, mõistusevastane väide või järeldus. (Paradoxon - kr.k. midagi tavatut või arvamusvastast.) Paradoks tekib seal ja siis, kui mingi hulk näiliselt vaieldamatuid eeldusi annab mõistusevastase või vasturääkiva järelduse. Paradoksi lahendusest ilmneb, et a) eeldustes on varjatud viga, või b)
klassitunnusega, klassitunnus liigi-erisuse tunnusega jne. Asjadest arutledes fikseeritakse nende ajalist järgnevust, põhjuslikkuse seoseid, vastuolulisust nende omavahelistes suhetes jne. Terminoloogias (tekstis) ei pruugi erinevus ilmneda: kasutame nimetust (näiteks, "päike") ja mõtleme objekti (taevakeha, mis vastab sellele nimetusele), ja vastupidi. Tavamõtlemises erinevust polegi. See erinevus ilmneb spetsiifilises tunnetusteoreetilises käsitluses (gnoseoloogias). Iseloomustus on deskripteerimise võte, mille puhul mõiste sisu edastatakse sellele omase iseärasuse rõhutamisega. Näiteks, arsti elukutse (arst) on humaanne. Selles näites sõnaga "humaanne" iseloomustatakse arsti kui mõistet. Sealjuures iseloomustus ei väljenda antud mõiste liigi-erisuse või mõnda muud tunnust, mis võimaldab vaadeldavat mõistet eristada mistahes mõistetest (näiteks: õpetaja, kohtunik, tuletõrjuja). Seepärast iseloomustus
Filosoofia on kogu tõelisuse metoodiline uurimine selle puhtas iseeneses olemises. Filosoofia on metoodiline ja süvenenud katse tuua maailma mõistust. Filosoofia mõtteks on tervikliku maailmapildi saavutamine. Filosoofiks saamine on eneseks saamise tahe. Filosoofia on inimese või põlvkonna piirsõnavara. Filosoofia on aine, mis kõigega tegeleb - kõige üle võib filosofeerida. Filosoofia sisesed jaotused: * gnoseoloogia=epistemioloogia - tunnetusõpetus. Probleem gnoseoloogias: subjekt (tunnetab)-objekt (mida tunnetatakse). Kumb on primaarne? * metafüüsika - see, mis tuleb pärast füüsikat (kõneleb oleva esimestest põhjustest); * ontoloogia - olemisõpetus ( - olema), kas maailma taga on vaimne või materiaalne alge?; * psühholoogia - mis on hinge olemus?, hingeõpetus (kasvanud välja ontoloogiast); * kosmoloogia - mis on universum?, kuidas ta on tekkinud?; * loogika - abiteadus, isaks loetakse Aristotelest.
annaabi.ee 
