Neid ei saa teineteisest lahutada, kuna diftongi hääldamisel liigub keel pidevalt. Ingl k nt kõrgenduvad (ape) ja madalduvad (shower) diftongid. Eesti k 36 diftongi. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Nt avaus, rodeo, duo. * Konsonandid artikulaatoriks on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage nelust glotiseni. Hääldusviisi alusel liigitatakse konsonante vastavalt kitsuse iseloomule. Tähtsamad hääldusviisid on klusiilid e sulghäälikud [kptgbd], frikatiivid ehk hõõrdhäälikud [f, v, h, s, z], afrikatiivid (klusiilialgulised frikatiivid) [pf, ts], nasaalid e ninahäälikud [m, n], lateraalid e külghäälikud [l], tremulandid e värihäälikud [r] ja poolvokaalid [j, w]. Erinevalt vokaalidest on paljudes keeltes oluliseks konsonantide liigitamise aluseks helilisus. Helilised
Kõrgenevad diftongid on (nt ei, ou -> nt täis), madalduvad on nt uo, ue -> pea, oa. Kui kaks kõrvuti asetsevat vokaali ei moodusta diftongi, on tegemist vokaalijärjendiga (hiaatus). Seda nähtust esineb ka eesti keeles, nt avaus, rodeo, duo. Hiaatus on hästi jälgitav, kui sõnale liitub konsonandiga algav muutelõpp. Konsonantide artikulaator on tavaliselt mingi keele osa, vahel ka alumine huul. Häälduskohad paiknevad ülemisest huulest piki kõva ja pehmet suulage neelust glotiseni. Häälikute nimetuses väljendatakse häälduskohta liigadjektiiviga (nt apikaaldentaalne, dorsaalvelaarne). Arikulaator ja häälduskoht on enamasti omavahel koreelatsioonis: kui häälduskoht on tagapoolne (nt velaarne), siis on ka artikulaator tagapoolne (postdorsaalne); kui häälduskoht on eespoolne (nt postdentaalne), on ka artikulaator eespoolne. Anatoomilistel põhjustel ei ole keeltes apikaalvelaarseid häälikuid. Selle ennustatavuse tõttu jäetaksegi
annaabi.ee 
