mahajäänumad riigid sotsialistliku sõprusühenduse kaudu allutatud Moskvale. 1975. a. liitus sotsialistlike riikidega ka Laos. BREZNEVI SURM JA TEMA JÄRGLASED. Breznev suri 1982. a. novembris. Tema koha päris KGB kauaaegne esimees J. Andropov (võimul 1982-1984), kes oli ka kehva tervisega ja suri 1984. a. veebruaris. Talle järgnes peasekretäri kohal 72 aastane K. Tsernenko (võimul 1984-1985), kes suri 1985. a. märtsis. Rahva hulgas hakati rääkima gerontokraatiast ehk vanurite võimust. Kui Andropov mõistis süsteemi reformimise vajadust, siis Tsernenko pooldas Breznevi-aegse poliitika jätkamise vajadust.
5. NSVLi kaotus külmas sõjas 5.1 Esimest korda seisis NSVL vastamisi Lääne liidritega, kes oli sama järjekindel kui Kremli juhtkond. 5.2 Vana haige Breznev võimul vaid vormiliselt, novembris 1982 suri. Tema järglaseks sai KGB esimees Juri Andropov, kes üritas karmide administratiivsete võtetega NSVLi arengule uut hoogu anda, mõistamata käsumajanduse ammendatust. 5.3 Andropov surmahaige, 1983 haigevoodis, 1984 suri. Rahva seas jutt gerontokraatiast e vanurite võimust. Andropovi järel sai võimule 72-aastane väeti tervise ja välimusega Konstantin Tsernenko, kes suri 1985. märtsis. 5.4 1980 keskpaigaks arusaam Kremlis, et riik kaotab külma sõja. Majandus pankrotis, relvastuse suur ressursi neelamine. 5.5 Vajati reforme, etteotse seada uut tüüpi liidrid, mis sai aluseks NSVLi uuendamise programmile Perestroika. § 45. PERESTROIKA 1. Mihhail Gorbatsovi tõus NSVLi etteotsa 1.1 1985
· mõistis süsteemi reformimise vajadust, kuid ei suutnud midagi teha, kadudes 83.a. neeruaparaadi alla · Konstantin Tsernenko (1984 1985) 72 a. Beznevi kursi jätkaja, tahtmata ja suutmata midagi muuta · rahva seas räägiti gerontokraatiast vanurite võimust c) Vastupanu reziimile · dissidentluse teisitimõtlemise põhjuseks ühiskonnaelu karmistumine ja tagurluse tugevnemine · pärast Praha kevadet dissidentide kandepind laienes · omaalgatuslike trükiste (,,samizdat") levitamine, Lääne informeerimine inimõiguste rikkumistest, keelatud raamatute avaldamine Läänes · juhtideks kirjanik A. Solzenitsõn ja tuumafüüsik A. Sahharov
opositsioon tavamõistes totalitaarses üheparteilises NSV Liidus puudus. Maailmakuulsateks dissidentideks said kirjanik Aleksandr Solzenitsõn ja füüsik Andrei Sahharov. 1982 Breznev suri ning tema kohale asus 68. aastane KGB kauaaegne esimees Juri Andropov, kelle tervis polnud samuti kõige parem. Sügisel 1983 kaob ta avalikkuse silmist ning veebruaris 1984 suri. Talle järgnes partei peasekretäri kohal 72. aastane Konstantin Tsernenko. Rahva seas hakati rääkima gerontokraatiast ehk vanurite võimust. Tsernenko suri märtsis 1985. Andropovi kohta on öeldud, et ta mõistis süsteemi reformimise vajadust, Tsernenko pooldas Breznevi - aegse poliitika jätkamist. Seisak jätkus. GORBATSOV JA PERESTROIKA: 1985. aasta märtsis kinnitas NLKP KK pleenum peasekretäriks 54. aastase Mihhail Gorbatsovi. Ta oli lõpetanud Moskva Ülikooli õigusteaduskonna ja seega oli ta ainuke NLKP peasekretär kellel oli tõsiseltvõetav kõrgharidus. 1985
Novembris 1982 Breznev suri. Tema järglaseks sai kauaaegne KGB esimees Juri Andropov, kes üritas karmide administratiivsete võtetega NSV Liidu arengule uut hoogu anda, mõistmata, et käsumajandus oli ennast ammendanud. Pealegi oli Andropov surmahaige. 1983. aasta sügisel jäi ta püsivalt haigevoodisse ning suri 1984. Diktaatorite nõtrus muutis NSV Liidu maailma naerualuseks. Rahva seas räägiti gerontokraatiast ehk vanurite võimust. Eriti hulluks muutus olukord siis, kui Antropovi järel valiti NSV Liidu etteotsa 72- aastane väeti tervise ja viletsa välimusega Konstantin Tsernenko. Tema püsis partei peasekretäri postil veelgi lühemat aega, sest suri märtsis 1985. 1980. aastate keskpaigas hakati Kremlis mõistma, et riik seisab silmitsi külma sõja peatse kaotusega. Ootamatult lühikese ajaga oli NSV Liit kaotanud suure
suuremate linnade linnapildis tavapäraseks, polnud punkarlus veel kaugeltki aktsepteeritud. Punk kui elustiil oli endiselt avalikult taunitud, näiteks isegi sõna „punk“ kasutamine ei olnud sobilik (esimest korda ilmus sõna ametlikus trükimeedias 1983. aastal).64 Hallist massist eristumine võis pahatihti lõppeda kehavigastustega ning kohati polnud (meesterahval) erinemiseks muud teha vaja kui kõrvarõngast kanda.65 Esialgu ei ilmutanud gerontokraatiast ja stagnatsioonist läbiimbunud ühiskond mingeid sallivamaks muutumise märke. Peaaegu kõik intervjueeritud punkarid ütlevad, et keskmise inimese suhtumine punkarisse oli kaheldamatult negatiivne. Sellest hoolimata püsisid punkarid oma utopistlike unelmate juures, näiteks Tõnu Trubetsky meenutab 1984. aastat järgnevalt: „Kogu aeg, pidevalt muust ei rääkinudki kui ainult anarhiast, kui omavahel olime. Mõtlesin, et punk võib olla inimestele
annaabi.ee 
