Alutaguse kriivad - levik, morfoloogia ja tekke teooriad
Alutaguse mäed on taganeva liustikujää servamoodustis. Ka 1920. aastatel peeti kriivasid
enamasti taganeva mandrijää servamoodustisteks, mis märgistasid liustikujää seisakuid. Just
niiviisi on neid pinnavorme iseloomustanud geoloog Artur Luha 1924. aastal Virumaa
koguteoses ( Eesti Loodus, 2008).
Johannes G. Granö on neid 1922. aastal siiski pidanud tuule ja lainete tegevuse läbi sündinud
liivakuhjatisteks. Üks Eesti tuntuimaid geomorfolooge enne Teist maailmasõda August
Tammekann peab kriivasid jällegi mandrijää servamoodustisteks oma 1940. aasta töös
mandrijää taganemisest ja otsamoreenidest. Suure tõenäosusega ei käinud ükski eelnimetatud
uurija Alutagusel välitöödel, vaid nende uuringud põhinesid suuresti varasematel üldistel
geoloogilistel käsitlustel ja topograafilistel kaartidel (Eesti Loodus, 2008).
Valdavad kolm peamist versiooni: esimene ja vanem käsitleb kriivasid kui otsamoreene , teise
annaabi.ee 
