ehk toponüümidega, isikunimedega tegeletakse vähem. Lisaks isiku- ja kohanimedel on nimed ka nt koduloomadel, taevakehadel, laevadel vääriskividel, loodusnähtustel jm. Eestis on nimeteadus suhteliselt hästi arenenud, kuid ainult toponüümidele spetsialiseerunud uurijaid on vähe. Tuntumad uurijad on Peeter Päll- maailma kohanimed, Marja Kallasmaa- Saaremaa ja Hiiumaa kohanimed, Evar Saar- Lõuna-Eesti kohanimed. Institutsioonidest tegeleb sellega eesti keele instituut tallinnas. Geograafidest on tegelenud sellega Varep, Kurs, Tiik ja Paatsi. Kohanimed- tähistavad kohti maapinnal ehk geograaflisi objekte. Rohkem on nimesid paikades, kus inimene aktiivsemalt tegutseb, samuti seal, kus maastikuvormid on mitmekesised. , nt rannaalad. Võimalik on välja arvutada nimetihedus see on kui palju tuleb kohanimesid ühe km2 kohta. Soomes on keskmiselt 6-8 nime. Eestis on see aga 12-13 nime km2. Maailma kohanimed- kehtib traditsioon ning suhteliselt konservatiivne
sajandi teisel poolel. M. Siversi (1903) andmetel hakati metsamaid esmakordselt sihipäraselt kuivendama Eestimaal alates 1840.a. Metsakuivenduse tulemuste sihipärast uurimist alustati 1947.a. TA Bioloogia Instituudi metsasektoris kohe pärast selle asutamist. Sõjajärgse perioodi sooteadlastest-metsaparandajatest on tuntumad U. Valk, P. Kollist, V. Hainla, A. Ilves, U. Riispere, J. Pikk. Soode uurijate kolmas koolkond on kujunenud Tartu Ülikooli bioloogidest ja geograafidest. Nendest nimekamad on V. Masing, L. Laasimer, M. Ilomets, J. Paal, H. Simm, H. Trass jt. Tuntumad sooteadlased Professor Viktor Maasing (1925-2001). Temalt on ilmunud üle 90 trükitöö soodest. V. Masing on tegelenud soode tüpoloogia arendamisega, alates mikrotasandist ning lõpetades globaalsega, rõhutades seejuures pidevalt soode kui maailma mastaabis kaduvate loodusmälestiste kaitse vajadust. V. Masingu põhjalikud teadmised said aluseks soode kaitse vajaduse põhjendamisel ja
annaabi.ee 
