Loo ülesehitus komplitseeritud, esmapilgul fragmentaalne ja olevikus toimuvate sündmuste vahel on tagasivaated minevikku (avab peategelase iseloomujoone sellega). Pealkirjaga tuleb selgelt esile mingisugune hinnag kas maailmale või tegelasele, skeptiline, pidev vajadus eneseteostuse, intiimsuse järele. Lõpuks jääb kõikidest püüdlustest järgi mõru maik, is it worth it kind of thing. Peategelane on bi-seksuaal. Geikirjandus. Alažanr tänapäeva realismist. Varem kuulus geikirjandus lihtsalt kirjandusse. Üks osa sellest kirjandusest iseloomustab põiklemine, ümberpööratult rääkimine vms. Teine osa on Rõhutatult kirjeldavad ja analüüsivad seda subkultuuri, räägivad sellest maailmast otsesõnu. Eesti kirjanduses Ivar Silla romaan „Tantsiv linn“ 2007, noore, oma seksuaalset orientatsiooni avastava üliõpilase lugu. Tähtis on kehakultus, tähelepanu riietusel, seksi kirjeldused jne.
lootefaasis väärarenguga lapse kõrvaldamist, abjektne kirjandus, mis lähtub kehalisuse juurde kuuluva vigase, vastiku ja võika kirjeldamisest; palju ka tehnilist meditsiinilist sõnavara, mida tõlgivad päriskeelde luuletajast ja intellektuaalist jutustaja sageli iroonilised või humoorikad kommentaarid; võibolla on surnult sündiv laps siin ka kriisiajastu metafooriks). Omaelulooline kirjandus, nt Leonard Lapin "Siintallinn" (2014), Mihkel Raud "Musta pori näkku" (2008) ja geikirjandus: Caspar Trees "Sergo" (2004), Ivar Sild "Tantsiv linn (2007), Jan Beltrán "La mala vida ehk neetud elu" (2009), Marek Kahro "Päikeseta paradiis" (2012). 10. Sajandivahetuse sümbolistlik proosa ja maagiline realism ( M. Heinsaar, Paavo Matsin). Teine klassikaline suundumus eesti kirjanduses, nii öelda tuglaslik liin. Tekstiloome lähtekoht on tugev kujutlusvõime, mille alusel luuakse kirjanduslik omamaailm. Fictio luuakse oma
annaabi.ee 
