Organismisiseselt ehk rakusiseselt toimuvaid protsesse nimetatakse biokeemilisteks. Organismi aine- ja energiavahetusprotsesse nimetatakse metabolismiks. · Organismi püsiv ehk stabiilne sisekeskkond ehk homöostaas. Püsiv kehatemperatuur, keemiline koostis, happelisus. · Elusorganismid on paljunemisvõimelised ehk annavad endasarnaseid järglasi (suguline ja mittesuguline paljunemine). · Elusorganismidele on omane pärilikkus, mis paikneb geenidena raku tuumas (kromosoomides). · Kõik elusorganismid on arenemisvõimelised. Arenguvõime eluslooduses on kahel tasandil: 1. isendi tasand ehk individuaalne areng ehk ontogenees algab viljastumisel ja lõpeb surmaga. 2. organismirühmade tasand- evolutsioon toimub tuhandete ja miljonite aastate jooksul lihtsamast keerulise suunas. · Reageerimine väliskeskkonna muutustele ja ärritustele: 1
Ta on haploidne paljunemisrakk. Munaraku mõõtmed on ligikaudu 0,1-0,2 mm. Munarakk on kerajas, tema keskel on rakutuum ja on kaetud mitmete kestadega: · Rebukest - õhuke, moodustab munarakk ise. · Oolemm - moodustavad munasarja rakud. · Kolmandat järku kestad tekivad munaraku liikumisel munajuhas. Munarakud on toitainerikkad, sisaldades valku, lipiide ja muud. Nad on idurakud, kuna põlvnevad idunäärmetest (munasarjad). On pärilikkuse kandjad, mis geenidena on rakutuumade kromosoomides. Munarakus on haploidne kromosoomistik see tähendab 23 kromosoomi. Munarakk sisaldab Y kromosoomi. Munarakkude ainevahetus on suhteliselt väheaktiivne. Nii väheneb risk kahjulike muutuste tekkeks sugurakkudes. Munarakud tekivad munasarjades. Kõik munarakud on moodustunud juba lootelise arengu perioodil ja naise elu jooksul neid juurde ei moodustu. Neljandal rasedusnädalal tekivad lootel rebukoti seinas munarakkude algrakud, mis
ekspressioonidomeein piire. Üldiselt surub rohkem tagakehapoolsem geen alla rohkem eeskehapoolsema geeni avaldumise. Evolutsioonilised muutused Hox'i geenides ja nende aktiivsuses võivad olla kehade seaduspärasuste muutuste põhjuseks. Traditsioonilisteks Hox'i geenideks on labial, proboscipedia, Deformed, Sex combs reduced, Antennapedia, Ultrabithorax, abdominal-A, and Abdominal-B. Lisaks veel Hox3 ja fushi tarazu, mida arvatakse funktsioneerivat Hox'i geenidena alg-lülijalgsetes. (Hughes, Kaufman, 2002) 5 Lülijalgsete pea probleem Lülijalgsete pea probleemiks on erinevate lülijalgsete alamhõimkondade erinev pea segmentide ehitus. Vaidlused on tavaliselt keskendunud suu-eelsele piirkonnale: millistele segmentidele erinevad struktuurid kuuluvad, kui palju segmente peaks seal piirkonnas
areng on eurooplaste kiviaja tasemel) 36. Gregor Mendel Gregor Mendel – tšehhi munk, keda peetakse geneetika loojaks. Mendel avastas tunnuste lahknemise ja kombineerumise statistilised seaduspärasused hübriidide järglaskonnas. Ta sõnastas diskreetsete ja püsivate (segunematute, mitteliituvate) pärilikkusetegurite olemasolu, mida ise nimetas vormiloovateks elementideks, tänapäeval tunneme neid geenidena. Seega loodi ka geeniteooria, eeskätt geenide pärandumise ja kombineerumise peamised seaduspärasused (nn Mendeli seadused). 37. „Tervise riigistamine“ 18. sajandi uue meditsiinikorralduse tekke, mille korral riik sekkus kodanikega seotud sanitaaroludesse. Selle arengu põhjuseks on linnastumine, mis oli seotud industrialiseerumisega; globaliseerumine ning populatsiooni kvaliteedi ja kvantiteedi näitajate hindamise suurenemine. Olulist rolli tervise
Küps miRNA on osa aktiivsest RISC kompleksist, mis sisaldab veel Dicerit ning mitmeid lisavalke. Argonaut sisaldab PAZ ja PIWI domeene – PAZ seondub küpse miRNA üheahelalise 3’otsaga, PIWI domeen interakteerub juhtahela 5’otsaga. Nad seovad küpse miRNA ja orienteerivad seda interaktsiooniks märklaud mRNAga. • • MikroRNAde geenid • miRNAde geenid paiknevad genoomis kas: – Eraldi geenidena – Geeniklastritena ja transkribeeritakse polütsistroonse primaarse transkriptina mis lõigatakse mitmeteks miRNAdeks. – Valke kodeerivate geenide intronites ja transkribeeritakse kodeeriva geeniga samalt ahelalt kui ka vastasahelalt. Kui miRNA on orienteeritud samas suunas kui ümbritsev geen, transkribeeritakse see juhuslikult koos peremeesgeeniga ja lõigatakse splaissimisel suuremast transkriptist, kus nad
süsteemide osad, nagu näiteks DNA topoisomeraasid. Mõnikord võivad segadust tekitada hübriidkinaasid, mis koosnevad nii sensorist kui ka vastuseregulaatorist. Umbes 23% kõigist kahekomponentsetest süsteemidest on tegelikult hübriidkinaasid. Jääb ebaselgeks, miks signaali ülekandumine toimub kord hübriidkinaasi, kord fosforelee abil. Fosforelee korral on fosfori ülekandumises osalevad domeenid eraldi valkudena (geenidena). Kahekomponentsed süsteemid on jaotatud nelja perekonda: Che, Ntr, Pho ja Nar perekonda. Rühmitamise aluseks on võetud signaali vastuvõtva domeeni, ülekande domeeni ning regulaatori domeeni sarnasus, HK-domeeni ja regulaatori domeeni olemus. Organismiti varieeruvad kahekomponentsete süsteemide perekonnad, näiteks Streptomyces coelicolor'il on peamiselt Nar ja Pho perekondade kahekomponentsed süsteemid ning mitte ühtegi Ntr perekonna süsteemi
annaabi.ee 
