osa oma energiast just ultraviolettkiirgusena. Inimkeha poolt maksimum kiiratav soojuskiirgus on 9.5 mikromeetrit. Kemoluminestsents - Keemilise reaktsiooni tulemusel võib uute molekulide moodustumise käigus elektronid kiirata elektromagnetlaineid - elektronid viiakse kõrgemale energiatasemele ja kiirgavad elektromagnetlaine, kui lähevad üle madalamale energiatasemele. Hõõglambi leiutaja Thomas Alva Edison leiutas selle senini töötava variandi aastal 1879. Säästulamp – gaaslahendusel põhinev luminofoorlamp, annavad 5 korda rohkem valgust kui hõõglambid Valguskiired levivad ühtlases keskkonnas sirgjooneliselt. Valguse levimise kiirus vaakumis (ilma õhuta ruumis) on peaaegu 300000 km/s, õhus, vees ja klaasis levib valgus veidi aeglasemalt, sest need on optiliselt tihedamad keskkonnad. Seega ei avalda valgus teisest valgusallikast levivale valgusele mingisugust mõju ja valguskiirte vihud levivad üksteisest sõltumatult.
[7] 7.1 Ionisatsioonkamber Eelised: mõõtetulemused on rangelt võrdeline neeldunud energiaga, näit ei sõltu osakeste energiast ning tegemist on parima seadmega neeldunud doosi täpseks mõõtmiseks. Puudused: väljundsignaal on väga madal ja raske on kasutada madalatel doosikiirustel (alla 1µGy/h). [7] 7.2 Proportsionaaldetektor Eelised: tundlikumad kui ionisatsioonkambrid gaaslahendusel ioonide hulk suureneb, signaal on proportsionaalne kvandi või osakeste energiaga ja võimaldab eristada alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Puudused: vajab ionisatsioonikambrist kõrgemat pinget, pole töös nii stabiilsed, loenduri gaasikeskkonda on vaja uuendada läbivooludetektorid. [7] 7.3 Geiger-Müller (GM) detektor Eelised: odav, lihtne, kerge käsitleda ja piisavalt tundlik. Tehnilised puudused: näit sõltub
tagasipöördumise hõõgniiti: WI2tW+2I. See pöörduv protsess võimaldab hõõgniidi temperatuuri tunduvalt tõsta. Halogeenlampide efektiivsus kuni 30 lm/W - on oluliselt suurem tavaliste hõõglampide efektiivsusest. Hõõglampide värvustemperatuur (2000-3000 ºC) erineb oluliselt päikese värvustemperatuurist (vt. ülal). See viib esemete värvide "kadumisele" hõõglampide valguses ja ebaõigele värvide edastusele värvusfotograafias. Gaaslahendusel põhinevad valgusallikad on teiseks enamlevinud valgusallikate tüübiks. Gaaslahenduslampides toimub gaasiaatomite elektronide ergastamine nende pommitamisel elektrivälja poolt kiirendatud elektronidega. Muutes gaaside osarõhku, koostist ja toitevoolu pinget on võimalik muuta gaasilahendusel kiiratava valguse spektraalset koostist ja tugevust. Gaasilahendus tekib peale teatud pinge nn. süttimispinge (UL) saavutamist ja gaaslahenduslampide süütamiseks on üldjuhul
detektoriga seadmed (stsintillatsioondetektoriga ja pooljuhtdetektoriga (Si-diood, CdZnTe kristall)). [] Ionisatsioonkamber Eelised: mõõtetulemused on rangelt võrdeline neeldunud energiaga, näit ei sõltu osakeste energiast ning tegemist on parima seadmega neeldunud doosi täpseks mõõtmiseks. Puudused: väljundsignaal on väga madal ja raske on kasutada madalatel doosikiirustel (alla 1µGy/h). [] Proportsionaaldetektor Eelised: tundlikumad kui ionisatsioonkambrid gaaslahendusel ioonide hulk suureneb, signaal on proportsionaalne kvandi või osakeste energiaga ja võimaldab eristada alfa-, beeta- ja gammakiirgust. Puudused: vajab ionisatsioonikambrist kõrgemat pinget, pole töös nii stabiilsed, loenduri gaasikeskkonda on vaja uuendada läbivooludetektorid. [] Geiger-Müller (GM) detektor Eelised: odav, lihtne, kerge käsitleda ja piisavalt tundlik Tehnilised puudused: näit sõltub kvandi energiast, ei anna otsest teavet neeldunud energiast
annaabi.ee 
