Arvatakse, et eestis kasvavate liikide arv on umbes 2500. Vetikate õitsemine Planktonvetikate ajutine vohamine veekogus, tuntud veeõitsenguna on kahjulik nähtus. Veeõitsend tegib tavaliselt inimtegevuse tulemusena kui satub veekogusse palju toitaineterikast reovett ja siis võivadki vetikad vohama hakata. Veeõitsenguga kaasneb kalade ja teiste veeloomade hukkumine. Suure hulga taimede lagunemisel tekib hapnikupuudus sest muutub veekogu gaasireziim, väheneb vee hapnikusisaldus ja läbipaistvus, kiireneb muda settimine. Kasulikkus inimesele Mererohelise kõige tähelepanuväärsemaks omaduseks on selle suur joodisisaldus. Vetikad sisaldavad rohkem joodi kui ükski teine looduslik toiduaine, sellepärast nimetatakse neid vahel ka supertoiduks. Inimese kilpnääre vajab joodi selleks, et toota türoksiini-nimelist hormooni, mis ergutab närvisüsteemi ja mõjutab oksüdeerumisprotsessi rakkudes
Lõuna-Eesti liivakivi on vettpidav; järved enamuses P-rikkad, eutroofsed, läbipaistvus väike kuni keskmine, planktonit palju. Veekogu puhverdusvõime, millest see sõltub - võime tasakaalustada välismõjusid ja kahjutustada saasteaineid, sidudes neid lahustumatuteks ühenditeks. Sõltub veekogu ökosüsteemi stabiilsete ioonide ja huumusainete sisaldusest Järve morfomeetriast sõltuvad protsessid - sõltub kihistuse olemasolu, vee liikumine ja segunemine ning sellega temperatuuri- ja gaasireziim. Suure mahuga sügavates järvedes on vee segunemine aeglane. Järvede jaotus veevahetuse põhjal, omadused, mis sõltuvad veevahetusest -. Kiire veevahetusega järvedes on olulisem allohtoonsete - väljaspoolt tulevate ainete ülekaaluga, aeglase veevahetuse korral autohtoonsete e. kohapeal tekkinud ainete ülekaaluga protsesside osa. Umbjärvel puudub nähtav sissevool, kuid toimub pinnasevee sisseimbumine kallastelt ja põhja kaudu. Peamine toitumine on siiski sademetest
Sügava veekogu pindmises kihis on suvel kõrgem temperatuur kiht on epilimnon. Järsu temp muutusega kihti nim metalimnoniks ehk hüppekihiks. Selle alla jäävat u 4 kraadi (kõige suurema tihedusega vesi) kihti nim hüpolimnoniks. Kui jää katab veekogu on järve veemass jahtunud +4 kraadini. Kevadisel ja sügiselisel perioodil esineb lühike periood, kus kogu veemassi temp on +4 kraadi. (va troopikavetes) Vee koostis ja gaasireziim Soolsus ja osmootne rõhk. Olenevalt soolsuse sisaldusest jaotatakse veekogud mage-, riim- ja soolaseveelisteks. Soolast merevett on kõige rohkem, u 83,5% kõigist maakera vetest. Veekogude jaotus: 1. Mageveed (soolsus väiksem kui 0,4 promilli) 2. Riimveed (soolsus 0,4 kuni 30 promilli) Mikso-oligohaliinsed (0,4-5) Mikso-mesohaliinsed (5-18) Mikso-euhaliinsed (18-30) 3. Soolased veed (soolsus suurem kui 30 promilli)
püsikindlus. Seetõttu langeb mitmesuguste liikide sigimine erinevale aastajale: arktilise päritoluga liikidel peamiselt talvele ja kevadele, soojematelt aladelt pärinevatel liikidel suvekuudele. Sellega seletub ka erineva päritoluga liikide kooselamine Läänemeres. Sesoonsete temperatuurimuutuste kõrval avaldavad Läänemere elanikkonnale mõju ka temperatuuri pikemaajaliselt kõrvalekalded paljuaastastest keskmistest. LÄÄNEMERE GAASIREZIIM Merevees lahustunud gaasidest avaldavad organismidele suurimat mõju hapnik, süsihappegaas ja väävelvesinik. Taimed kasutavad süsihappegaasi assimilatsioonil, eraldades hapniku. Loomad kasutavad hapniku hingamiseks, süsihappegaas ja väävelvesinik, eriti suurtes kontsentratsioonides, mõjuvad neile mürgiselt. Läänemere gaasireziim oleneb otseselt vee ringlemisest ja segunemisest, olles erinev homohaliinses ja heterohaliinses veekihis.
kasutada järve suurt biogeensete ühendite varu. Võrtsjärv on oma ajaloo jooksul läbinud oligo- ja mesotroofse taseme, olnud vahepeal isegi alkalitroofne (lubjatoiteline) ning jõudnud nüüd tugevalt eutroofse ja hüpereutroofse järve piirile. Troofsusastme tõus on viimasel ajal olnud üsna suur, mida näitab ka paljude tundlike bioindikaatorite kadumine. Järve hüpereutroofeerumisi pidurdab vee tugevast segunemisest tingitud hea gaasireziim ja vee suur puhverdusvõime. Võrtsjärve tüpoloogilistest iseärasustest tingitult on omalaadne järve aine- ja energiaringlus. Nagu väidab H. Haberman, kulgeb energiavoog primaarsest produktsioonist kaladeni mitte niipalju zooplanktoni kui zoobentose kaudu. Võrtsjärve ligikaudu 7600 kJ/m 2 suurusest fütoplanktoni 4 primaarproduktsioonist jõuab planktontoiduliste kaladeni 0,4 röövkaladeni 0,4 ja bentostoiduliste
Külm põhajs ja päikese soe peal. Talvel vastupidi. Külm jääall, soe põhjas. Termokliin- ehk metalimnion on sügava järve veekeha suhteliselt õhuke vahekiht. Termokliin eraldab suvel soojenenud ülemist veekihti (epilimnion) alumisest jahedast veekihist (hüpolimnionist). Termokliinis langeb temp järsult 1-3°C iga meetri kohta. Veeõitseng- Toitainerohkes järves võib ka kesksuvel tekkida hapnikupuudus (veeõitseng): kuumad ilmad, taimhõljum paljuneb väga kiiresti. Järvede gaasireziim- Meie väikejärved on suhteliselt kehvadem hapnikutingimustega. Ohtralt leidub süvakihtides ka süsihappegaasi ja metaani, mis on seotu anaeroobsete bakteriaalsete lagunemisprotsessidega. Sagedasti esinev vesiniksulfiid ja ammoniaak muudavad vee hulkraksete eluks ebasobivaks. Valgustingimused- Valgustingimused on Eesti väikejärvedes aasta lõikes küllaltki muutlikud. Kõige väiksema läbipaistvusega on vesi suvel, planktonvetikate arengu kõrgperioodil. Pooltel
sööstudega, neil värisevad uimed ning nad reageerivad tormiliselt välistele ärritustele. Haige kala ei toitu, hoidub vee pinnakihti, kaotab nägemise ja tasakaalu ning hukkub gaasemboolia tagajärjel. Tõrjeks tuleb vältida vee üleküllastumist gaasidega. Selleks peab tiikides ja basseinides olema pidev ühtlane läbivool, pumpadega veevarustuse või sooja vee kasutamise korral on aga vajalikud aeratsiooniseadmed, vahetiigid või basseinid, kus vee gaasireziim normaliseeruks. Söödast ja söötmisest põhjustatud haigestumised Kui kalad toituvad looduslikust toidust, on neil seedetrakti häireid harva. Tiigikaladel esineb neid aga sageli. Pikaajaline söötmine ühekülgse söödaga, näiteks linaseemneõlikoogiga, põhjustab karpkalal muutusi sooltoru limaskestas, mille tõttu halveneb sööda omastatavus ja väheneb kala talvekindlus. Riknenud söödad võivad aga isegi ühekordsel söötmisel põhjustada kalade haigestumise. Karpkalade rõuged
38. Merevesi, selle koostis. Vee eripära. Merevesi on soolane st on lahustunud komponentidest küllastatum kui (reeglina) mandrilistes jõgedes ja järvedes liikuvad veed. Seetõttu toimuvad merevees paljud sedimentatsiooni ja autigeneesi ning ka varajast diageneesi füüsikalis-keemilised protsessid, mis kontinentaalsetes tingimustes ei ole võimalikud või on väga aeglased. Peale soolsuse muutub tänu maailmamere suurtele lateraalsele ja vertikaalsele ulatusele ka merevee temperatuur, gaasireziim (sh redokspotentsiaal), rõhk ja valgusreziim. Soolsus. Ookeanivee keskimine soolsus on 35, normaalsoolsuseks nimetatakse soolsust vahemikus 32-38. Piiratud ühendusega sisemered võivad olla magedamad (nt. Läänemeri 4-12) või soolasemad (Punane meri 42-43). Soolsus võib varieeruda ka kihiti, eriti sisemeredes. Soolsusest enamuse, 78% annab naatriumkloriid (NaCl). Ülejäänu moodustavad põhiliselt magneesiumkloriid (MgCl2) ja
Kliimavöötmele vastavalt on Eesti järved dimiktilised st. täielik segunemine toimub kaks korda aastas. Kevadine segunemine toimub reeglina aprillis-mais ja sügisene oktoobris-novembris, kui kogu veesamba temperatuur on ca 4°C. Püsiv jääkate tekib enamasti novembris ning laguneb aprillis. Jääkatte paksus võib olla märtsis 30-50 cm, väga karmidel talvedel külmuvad madalamad veekogud vahel põhjani. Suvel võib veesamba temperatuur kihiti olla vägagi erinev. Gaasireziim. Meie järved on suhteliselt kehvade hapnikutingimustega. Ideaalset olukorda, kus hapnikusisaldus kogu veesambas on lähedane küllastumusele, enam ei esine. Peaaegu kõigis kihistunud väikejärvedes puudub hapnik hüpolimnionis või kaob sealt perioodiliselt. Suhteliselt hea hapnikureziim on veel säilunud eutrofeerunud oligotroofsetes järvedes, kus hapnik puudub vaid sügavamates põhjalähedastes kihtides ning üleküllastumist
ujuvad kiire te sööstudega, neil värisevad uimed ning nad reageerivad tormiliselt välistele ärritustele. Haige kala ei toitu, hoidub vee pinnakihti, kaotab nägemise ja tasakaalu ning hukkub gaasemboolia tagajärjel. Tõrjeks tuleb vältida vee üleküllastumist gaasidega. Selleks peab tiikides ja basseinides olema pidev ühtlane läbivool, pumpadega veevarustuse või sooja vee kasutamise korral on aga vajalikud aeratsiooniseadmed, vahetiigid või basseinid, kus vee gaasireziim normaliseeruks. INFEKTSIOONHAIGUSED e NAKKUSHAIGUSED Kala nakatumise teed , septitseemia mõiste. Infektsioon ehk nakkushaigusteks kitsamas tähenduses loetakse haigusi, mille tekitajaiks on viirused, bakterid ja seened. Esineb aga ka viirushaigusi, kus sekundaar sete haigustekitajatena osalevad bakterid, muutes haiguse komplitseeritumaks. Viirushaigused · Viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS) Lõhelaste viiruslik hemorraagiline septitseemia (VHS)
annaabi.ee 
