kujundamises. Mann ei loo ilussioone vaid näitab halastamatu üksikasjalikkusega maailmavaatelis-ideoloogilist konflikti, mis inimkonna suurtes füüsilistes konfliktide on üha oma rolli etendanud. Herman Hesse - ühiskondlik elu on teisejärguline, seevastu kõige olemuslikum on indiviid oma isikliku saatusega. "Stepihunt" ja "Klaaspärlimäng" Ekspressionism levis Saksamaal 1910-ndatel ja hääbus 1920-ndatel, keskuseks kujunes Berliin. Põhi teemaks vahendada nagu futuristidki luules kaasaegse inimese elutunnetust - seda, mida ei suuda traditsiooniline luule. Ekspressionismi keskseks on autori eneseväljendus, autori intensiivne suhe maailmasse. Ekspressionist ei näe, vaid vaatab; ei kirjelda,vaid elab läbi; ei taju, vaid otsib. Elutunnetus on traagiline,esitatakse süngeid ja võikaid elupilte, kritiseeritakse ühiskonda ja eluolusid. Kujutusobjektideks vaimuhaiged, prostituudid, eluheidikud, vigased kerjused, nälgivad lapsed. Vaenlases ei nähta vastast, vaid
Ekspressionismi kirjanduskeskne ajastu kestis 1910 kuni I MS, pärast sõda kujunes välja hilisekspressionism, mis on kirjanduskesksega võrreldes politiseeritum. Ekspressionismi keskuseks kujunes Berliin. 1909 asutas Kurt Hiller kirjandusliku ,,Uue Klubi", kus esitati ekspressionistliku luulet. Ekspressionistid hindasid Nietzschet ja saksa romantikuid, huvitusid okultismist ja eksotismist. Nende vaimsust, ellusuhtumist ja loomingut mõjutas I MS. Nagu futuristidki, soovisid ekspressionistid oma luules vahendada kaasaegse inimese, eriti linnainimese elutunnetust, närvilist kaasaega seda, mida traditsiooniline luule ei suutnud. Ekspressionismi keskne joon on autori eneseväljendus. Ekspressionistid pidasid oluliseks asjade olemuse esiletoomist. Maailma keskpunkt pidavat paiknema igaühes endas. Ekspressionistlik luule on paatoslik ja jõuline, on palju adjektiive (futurismis polnud) ja hüüatusi. Kirjanduskeskset ekspressionismi iseloomustab
annaabi.ee 
