20. sajandi I pool
surm ja enesetapumotiivid, moraalne ja intellektuaalne kriis, mõttetus, jõuetus, lootusetuse kogemus.
I MS aegses ja järgses ekspressionismis väljendub süütunne toimuva pärast, tuntakse kannatajatele kaasa,
kutsutakse inimesi üles end ohverdama. Esteetilise asemel kerkib sõja järel esile eetiline. Ekspressionismi
iseloomustab inimese-paatos, üleskutsed ja hüüatused, üldistusjõulised tegelased, kes väljendavad inimeste
võrdsust. Ekspressioniste iseloomustab (nagu futuristegi) uuenemispüüd. Luuletaja pidi aitama sisemisel tõel
oma vaimu jõul väliseks reaalsuseks saada. Nad kasutavad religioossele müstikale iseloomulikke kujundeid,
piiblimotiive. Hinge revolutsioon toob kaasa poliitilis-ühiskondliku revolutsiooni. Ekspressionistide
märksõnadeks on ,,muutumine", ,,uuenemine", ,,ühiskonna taassünd" elu ja kunsti uue ühtsuse läbi. Kunst peab
muutuma eluks, mitte seda peegeldama.
Hilisekspressionistlik looming oli poliitikast mõjutatud
annaabi.ee 
