2. Isikunimetused eesti fraseoloogias Inimesel on keeles palju erinevaid kujundlikke nimetusi, mis varieeruvad olenevalt sellest, kas kirjeldatakse tema ühiskondlikku positsiooni, eetilisi tõekspidamisi, vaimseid võimeid, välimust või mõnd muud tunnust. Suurem osa fraseoloogilistest isikunimetustest on hinnangult negatiivsed, väiksem osa neutraalsed, hinnangult positiivsed on üksikud (Õim 2001B: 554). Fraseoloogilise nimetuse puhul ei ole esmatähtis identifitseeriv funktsioon, primaarne ongi isikunimetuse tähenduses sisalduv hinnang. (Õim 2001B) Fraseologismide mõistmiseks on enamasti vajalikud taustteadmised. Näiteks väljendid aadamaülikonnas ja eevaülikonnas tähistavad alastiolekut, kuid nende tähendus võib jääda täiesti selgusetuks inimesele, kes ei ole kokku puutunud ristiusuga. Kujund luuakse semantilise teisenduse käigus, nii et fraseoloogiline
Nominatsioonist Inimesel on keeles mitmesuguseid nimetusi olenevalt sellest, mille järgi teda nimetatakse. Indiviidi nimetusi keeles mõjutavad ühiskondlik positsioon, moraalsed ja eetilised tõekspidamised, vaimsed võimed, mitmesugused hoiakud, käitumine, perekondlik staatus, sugulussuhted, välimus, vanus, tegevusala, kõneleja suhtumine teemasse jms. Mõned näited: tähtis nina, halastaja samaariamees, Buridani eesel, vana känd, ilueedi, vaimne isa, lehma lellepoeg, kärnane lammas. Fraseoloogilise nominatsiooni funktsioon on inimese ümbernimetamine teiste sõnadega. Fraseoloogilised nimetused väljendavad kõneleja suhtumist ja on hinnangult enamasti negatiivsed. Kuna negatiivne on normist erinev, siis mõjutab see ka inimese emotsioone tugevamalt, mistõttu tajutakse väljendi olemust teravamalt. Harvem esineb hinnangult neutraalseid fraseoloogilisi isikunimetusi. Üksikud isikunimetused on positiivsed. Isikunimetuse loomisel ei ole identifitseeriv funktsioon kõige
koosneb põhimõtteliselt järgmistest osadest: 1.pealkiri, 2. preambula (põhimõtteliselt võib ka mitte esineda), 3. üldsätted, 4. regulatiivne osa (nimetatakse ka otsustavaks osaks), 5. rakendussätted, 6. signatuur (ka konsignatuur) ning daatum. Kohustuse struktuuri juhul kasutatakse teistsuguseid mõisteid: 1. sissejuhatav osa: esitatakse teo faabula ning põhjendus,mille alusel ja miks kohus jõuab just selle kvalifikatsiooni ning lahendini; tähistatakse fraseoloogilise mõistega kohtuotsuse motiveeriv osa. 2. See osa, milles on formuleeritud otsus (kohtulahend); tähistatakse fraseoloogilise mõistega kohtuotsuse resolutiivosa. §4 Õigusaktide kehtivus 19 Õigusaktide kehtivuse osas toimivad kaks põhiprintsiipi: 1.kontinuiteedi printsiip, 2. actus contrarius printsiip Õiguslik kintinuiteet tähendab õiguslikku järjepidevust. Sisuliselt tähendab see, et iga
kuidas nimetatakse eesti keeles joodikut. • Fraseoloogia Tegeleb keele kujundlike püsiühenditega, mida säilitatakse keelekasutajate mentaalses leksikonis tervikutena. Praegune arusaam fraseoloogiast muutunud: kui varem käsitleti fraseologisme kui midagi erandlikku, siis nüüd peetakse sellist kujundlikkust keele põhiomaduseks. Viimastel kümnenditel on hakatud uurima ka kollokatsioone (tüüpilised koosesinemised tekstis). Neis puudub fraseoloogilise üksuse kujundlikkus. Leksikoloogia naaberdistsipliinid:leksikograafia • kr. lexikon ’sõnaraamat’, grapho ’kirjutan’ • teoreetiline leksikograafia = õpetus sõnaraamatute koostamisest • praktiline leksikograafia = sõnaraamatute koostamine Leksikoloogia naaberdistsipliinid: morfoloogia • morfoloogia (kr. morphe ’vorm’): õpetus sõnade grammatilistest koostisosadest • muutemorfoloogia ja sõnamoodustusmorfoloogia
Tuleb lähtuda õiguse sellistest tunnustest, mis eristavad teda ka nüüdisaja ühiskonna teistest regulatsioonivahenditest (näiteks moraalist, kehtivatest mitteõiguslikest tavadest), ning nende õigust iseloomustavate tunnuste kogumis määratleda õiguse mõistet. Õigus on riigi tahtetaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad kindlal viisil pädevad institutsioonid. Õiguse mittejärgimise korral tagatakse igal juhul riigi sunniga tagamist tähistatakse fraseoloogilise mõistega ultima ratio. Õigusnormid ei toimi eraldi, hajutatult, vaid kogumina, nad kujutavad endast terviklikku süsteemi. Õigus on riigi poolt kehtestatud või sanktsioneeritud normide kogum. Õigusnorme loob ainult riik. Sellest asjaolust aga ei saa teha järeldust, nagu sõltuks õigusnormide kehtestamine ainult riigi suvast. Tänapäeva demokraatlikus õigusriigis on riik ise seotud õigusega, samuti peab ta ka arvestama normidega.
Näeme, et mõistel õigus võib olla nii keele üldtähenduses kui ka juriidilises eritähenduses erinev sisu. Meid huvitab aga, mida tähendab õigus koondava mõistena õigusteoorias. P.4. Õiguse mõiste Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mis luuakse kindlal viisil ja üksnes pädevate institutsioonide poolt ning tagatakse mittejärgimisel riigi sunniga. Mittejärgimise korral lõppastmes igal juhul riigi sunniga tagamist tähistatakse fraseoloogilise mõistega ld: ultima ratio (st riigi tahe üldistes huvides on ülimuslik indiviidi tahte suhtes ning riigi tahe ehk üldised huvid pannakse vältimatult maksma riigiametnike ning eriliste institutsioonide abil). Praktikas on alati tegemist konkreetsel ajal konkreetses riigis kehtiva õigusega. Siia tuleb lisada veel riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid. Riigi avaliku võimu organisatsiooni poolt loodud ning kogu kehtivat õigusnormistikku tähistatakse
selle õigusakti või –normi vastu võtnud subjekti iseloomu, millistes ajaloolistes tingimustes vastu võeti, millised normitehnilised reeglid kehtisid uuritava õigusakti või – normi vastuvõtmisel ja kõigi järgnevate muutmiste või tühistamise ajal, ning kuidas ja millele tuginedes seejuures uuritav õigusakt või – norm konstrueeriti, tema iseloomulikud normitehnilised tunnused, kas uuritava väljaandmise ajal ei olnud nt mõne üksik või fraseoloogilise termini tähendus selle tänaäevasest tähendusest erinev, kuidas on konkreetselt muutunud ajas üldtähendused ning juriidilised eritähendused. Milline on uuritava normi sisu enne ja pärast teda kehtinud teiste seonduvate õigusaktide või normidega. Milline on uuritava normi sise sättes ja mõttes omas ajas. Kas ning kuidas muutusid ühiskonnas faktilised õigusuhted ja kas uuritav õigusakt pysis neil kannul.
annaabi.ee 
