traditsioonide ristumine. Niinimetatud afro-ameerika muusika pinnal. Peamisteks allikateks olid töölaulud, ballaadid, spirituaalid, bluusid, minstrelite muusika ja ragtime. Dzässi iseloomustab variatsioonilis-improvisatsiooniline meloodia arendamine, ühtlaselt pulseerivale põhirütmile vastandatud meloodiarütmi ja saatepartii aktsentide nihked (off-beat), harmoonias paralleelne häältejuhtimine, tähtsuse omistamine interpreetide individuaalseie tämbrile, intonatsioonile, fraseerimisele jms. Esimesed kutselised dzässmuusikud ja -orkestrid tekkisid New Orleansi mustanahaliste kvartalites. Umbes 1917 sai dzässii keskuseks Chicago, hiljem New York, Kansas City jt. Dzässi arenguloos võib eristada kolme ajajärku: traditsionaalne dzäss (primitiivne dzäss, New Orleansi dzäss, diksildändi dzäss) Umbes kuni 1935. aastani swing. Alates 1945. aastast kaasaegne dzäss (bebop, cool jazz, hard bop jt.).
Kuid võivad toimida ka järgnevuspõhimõttel, kus mitmed asjad, mis kokku kuuluvad, järgnevad üksteisele nagu üksteisele järgnevad helid moodustavad kokku meloodia. FRAASID Heas fraasis on haripunkt, mis võib fraasisiseselt olla: - alguses (ja siis toimub sellest hargnemine edasi) - keskel (tõus haripunktini ja lahendus sellele järgnevalt) - lõpus (kogu fraas on ehitatud lõpule suundumisele) Selline fraseerimine on sarnane klassikalise muusika fraseerimisele, traditsioonilise poeesia fraseerimisele ja ka kõne fraseerimisele. Tavaliselt esineb selline fraseerimine töödes, kus karaktreriloome või musikaalsus on esimesel kohal seda fraseerimise meetodit ei kohta tavalislt nn.abstraktsetes tantsudes. HARIPUNKT (CLIMAX) saavutatakse pinge ja lahenduse mõistetega -draamatilise pingega tööd vajavad haripunkti, kuid mitte igas töös ei ole see vajalik ega ühtemoodi teostatav
annaabi.ee 
