mille väljundvool on tüüritav valgusvooga. Bipolaartransistori poolläbipaistva baasikihi kaudu siirde piirkonda langev valgus suurendab kollektorsiirde vastuvoolu. Suurenenud kollektorsiirde vool toimib baasivooluna, mistõttu resulteeriv kollektorivool suureneb vooluülekandeteguri kordselt. Sellest tulenevalt on fototransistor b » 50...200 korda fotodioodist tundlikum (0,1...0,5 A/lm). Et sama arv korda väheneb fototransistori toimekiirus, siis jääb bipolaartransistori struktuuriga fototransistoride piirsagedus sadadesse kilohertsidesse. Kiirematoimelisemad on pn-väljatransistori struktuuriga fototransistorid. Fototransistori väljundtunnusjooned on näidatud joonisel 4.6. Joonis 4.6. Fotodioodi tunnusjooned [2], tingmärk ja väliskuju [5]. Fototransistori baas võib olla välja toodud või mitte (nn. fotoduodioodidel). Eriti suurt vooluvõimendust võimaldab nn
Kõik lugejad ei suuda lugeda koodi 128, seega enne kui võtate selle kasutusele, veenduge, et teie lugeja on võimeline lugema 128. koodi. Kood 93 on kasutusel ühel tarnijal, ta kasutab kahte tähemärki, et produtseerida täis ASCII-d ja sellel ei ole numbri võimalust. Seetõttu on kood 128 igati parem. Vöötkoodi lugejate tööpõhimõte Üks valgusdiood (LED) valgustab väikest vöötkoodi punkti ja fototransistor mõõdab valguse peegeldumise koguhulka. Kiire ja fototransistori liikumisel vöötkoodi peal vöötide ja tühikute muster kogutakse ja dekodeeritakse. Joonis 1. LED valgusdioodiga vöötkoodi lugeja CCD (Charge Coupled Device) all mõeldakse rida fotoelemente ühel transistoril. Erinevelt ühest fotodioodist, mis näeb ainult ühte punkti, võib CCD lugeda ristlõiget kogu vöötkoodist korraga. Vöötkoodi valgustatakse rea valgusdioodidega, mis ehitataud skänneri sisse. Joonis 2. CCD lugeja
mõjutaab kiirgus selle mõjul hakkab transistor voolu juhtima. Infrapunakiirguse allikaks võib olla tavaline hõõglamp või valgusdiood. Kuna viimase tööiga on hõõglambi omast hulga pikem, siis kasutatakse valgusdioodi. Anduri tööd juhib pöörlev väljalõigetega ketas, mis on hõõglambi omast hulga pikem, siis kasutataksegi valgusdioodi. Anduri tööd juhib pöörlev väljalõigetega ketas, mis on kinnitatud jaoturi rootoriga ühele võllile. Ketas pöörleb fototransistori ja valgusdioodi vahelises õhkvahes. Kui väljalõige jõuab fototransistori ja valgusdioodi vahele, langeb kiirgus esimesele ja see hakkab voolu juhtima. Andurjaoturis on ka tsentrifugaal- ja vaakumregulaator, esimene on ühendatud pöörleva kettaga, teine aga pööratava plaadiga, millele on kinnitatud valgusdiood ja fototransistor. Süütehetk muutub varasemaks mõlema regulaatori toimel. Tsentrifugaalregulaator pöörab pöörlevat ketast päri
Halli tajureid kasutatakse magnet- ja elektriväljade tugevuse mõõtmisel. Kuna vooluga juhi poolt tekitatud magnetvälja tugevus on võrdeline vooluga, kasutatakse Halli tajureid ka vooluandurites. Piesotajurid - töö põhineb otsesel piesoefektil, mille korral välise jõu toimel tekib piesomaterjali pinnal elektripotentsiaal. Fototajurid - töö põhineb mitmesugustel fotoelektrilistel nähtustel, mida põhjustab nähtav või infrapunane elektromagnetkiirgus. Kasutatakse fotodioodi, fototransistori, fototakistit. Keelkontakttajurid – diskreetse toimega magnetväljale reageerivad tajurid. Keelkontaktid asuvad inertse gaasiga, nt. argooniga, täidetud hermeetilises klaaskestas. Bimetalltajur – kaks erinevat soojuspaisumisega metalli on omavahel pikuti seotud ning selle tulemusena temperatuuri muutumisel kaardub bimetall väiksema soojuspaisumisega metalli suunas. 82. Küsimusi labortöödest.
sensori abil 2. optomehaanilised, milles kuuli liikumist detekteerivad optilised sensorid. Optomehaaniline põhineb kahel (X ja Y koordinaadil) indeks kettal mis on võlli kaudu ühendatud hiire all oleva kuuliga. Kui hiirt padjal liigutada pöörlevad indeks kettad. Ketastes on augud. Ühel pool ketast on valguse allikas ja teisel pool fototransistor. Hiire liikumist saab nüüd jälgida selle järgi mitu auku on valgusallika ja fototransistori vahelt läbi liikunud. 3. optilised a. hiired, milles kuuli ei ole ja hiire liikumist detekteeritakse laseri abil. Selliseid hiiri sai kasutada ainult koos spetsiaalse hiirepadjaga, millele oli kantud tihe joontevõrk. Iga kord, kui valguskiir liikus üle musta või sinise joone, saadeti arvutile elektrimpulss ja kursor nihkus ekraanil veidi edasi b. 1999.a
sensori abil 2. optomehaanilised, milles kuuli liikumist detekteerivad optilised sensorid. Optomehaaniline põhineb kahel (X ja Y koordinaadil) indeks kettal mis on võlli kaudu ühendatud hiire all oleva kuuliga. Kui hiirt padjal liigutada pöörlevad indeks kettad. Ketastes on augud. Ühel pool ketast on valguse allikas ja teisel pool fototransistor. Hiire liikumist saab nüüd jälgida selle järgi mitu auku on valgusallika ja fototransistori vahelt läbi liikunud. 3. optilised a. hiired, milles kuuli ei ole ja hiire liikumist detekteeritakse laseri abil. Selliseid hiiri sai kasutada ainult koos spetsiaalse hiirepadjaga, millele oli kantud tihe joontevõrk. Iga kord, kui valguskiir liikus üle musta või sinise joone, saadeti arvutile elektrimpulss ja kursor nihkus ekraanil veidi edasi b. 1999.a
Poolläbipaistvasse baasikihti langev valgusvoog suurendab kollektorsiirde vastuvoolu, mis on samaväärne baasivoolu suurenemisega ning selle tulemusena suureneb ELEKTROONIKAKOMPONENDID lk.52 kollektorvool. Võime kujutleda nagu fotovoolu võimendamist, mille tulemusena on fototransistor fotodioodist 50...200 korda tundlikum. Samavõrra aga kasvab ka ümberlülitumiskestus, mistõttu on fototransistor fotodioodist aeglasem. Fototransistori ehitus, aseskeem ja tunnusjooned on toodud joonisel 6.29. JOONIS 6.29. 6.10.2. Liittransistor ehk Darlingtoni transistor. Darlington Transistor Kui ühendada kaks transistori nii, et esimese emitter on ühendatud vahetult teise baasiga ja kollektorid ühendatud kokku, saame liittransistori ehk Darlingtoni transistori (joonis 6.30). JOONIS 6.30. Selliselt lülitatud transistoridekomplekti vooluvõimendustegur on üksikute
annaabi.ee 
