(fluorokinoloonid), diureetikumid, südamehaiguste ravimid (nt kaltsiumkanalite blokaatorid, AKE- inhibiitorid ja mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA). Ka taimsed ravimid (nt harilikku naistepuna sisaldavad ravimid) võivad põhjustada fotosensibilatsiooni. Fotosensibilatsiooni tekkemehhanismid Fotosensitiivsus on üldkasutatav termin, mille all mõeldakse kas fototoksilist reaktsiooni või harvem esinevat fotoallergilist reaktsiooni. Fotokeemiliste reaktsioonide ajal tekivad muutused nukleiinhapete, valkude ja lipiidide ehituses, kahjustuvad rakumembraanid ja muutub nende funktsioon. Fototoksilise reaktsiooni korral muutub keemiline aine UV kiirguse toimel aktiivseks või tekivad vabad radikaalid. Fototoksiline reakstioon sarnaneb tugevale päikesepõletusele. Fototoksilise reaktsiooni tugevus on korrelatsioonis ravimi annuse ja UV- kiirguse intensiivsusega.
6 °C Lahustuvus vees 0.47 g/l (20-25°C) Tihedus 0.8669 g/mL Viskoossus 0,56 mPa·s (25°C; vesi 0,89 mPa·s) Tolueen aine, mis on tuntud ka kui metüülbenseensulfonaat või toluool. See on selge, veest kergem, vees lahustumatu vedelik (seetähendab, et aine ujub vee pinnal), millel on spetsiifiline lõhn. Veepinnalt see aurustub sõltuvalt ilmastikuoludest, pinnasesse sattumisel võib see saastada põhjavett. Tolueen on biolagunev ja õhu käes oksüdeerub kiiresti fotokeemiliste protsesside tulemusena. Tolueen looduslikult esineb madalal tasemel toornaftana, tavaliselt tolueeni toodetakse protsessis, kus katalüütilise reformingu kaudu tehakse bensiini või näiteks kivisüsist koksi. Lõplik eraldamine toimub BTX (benseeni, tolueeni ja ksüleeni) tehases. Tolueen on lahusti värvide, liimide, lakkide ja desinfektsioonivahendite jaoks. Samuti kasutatakse seda näiteks ka polüuretaanvahusüsteemide valmistamiseks.
Valgus Valgus vajab energiat selleks et valgust tekitada. Valgus allikaks nimetatakse valgust kiirgavat keha. Infravalgus(IV) Peale nähtava valguse kiirgavad valgus allikad ka nähtamatut valgust. Nähtamatu valguse ühte osa nimetatakse infravalguseks. Ultravalgus(UV) Pikemaajalisel päevitamisel hakkab nahk punetama ja tekib põletik. Naha punetamine on nahas tekkinud fotokeemiliste reaktsioonide tagajärg. Neid keemilisi reaktsioone kutsub esile ultravalgus. Ultra valgus on samuti nähtamatu nagu infravalguski. Maad kaitseb UV eest kõrgel atmosfääris olev osoonikiht. Valguse levimine Valguse levimiseks nimetatakse valgusenergia kandumist ruumi. Valgus levib nii läbipaistvas aines kui ka tühjuses.Valguse levimine on füüsikaline nähtus. Valgus levib sirgjooneliselt. Füüsikas on kindel tähendus sõnadel valguskiir ja valgusvihk. Valgusvihu, mis
väävlioksiididega (näit. kivisöe laialdane kasutamine kütmiseks). Tekivad hingamise, südame- ja veresoonkonna tegevuse häired. Suurem tõenäosus esinemiseks parasvöötme suurlinnades (Londonis ei esine enam. Miks?) 14. Los Angelesi sudu (fotokeemiline udu) tekib ebasoodsa ilma (päikesepaiste ja tuulevaikus) ja õhu saastumise korral süsivesinike ning lämmastikuühenditega ( autotransport, naftatöötlemine), Fotokeemiliste protsesside tulemusena tekivad peroksiidid ja O. Liigne osoon troposfääri alumistes kihtides kahjulik. Tekivad limaskestade ärritused, kahjustab taimi ja loomi. Suurem tõenäosus esinemiseks on troopilistel laiuskraadidel paiknevates suurlinnades. 15. Kasvuhooneefekt, peamised kasvuhoonegaasid, nende suurenemise allikad. Kasvuhooneefekti suurenemise võimalikud tagajärjed Maal. 16. Osoonikihi hõrenemine stratosfääris, millal tekib, tekkimise põhjused ning
See tähendab, et mida rohkem footoneid ajaühikus pinnale langeb, seda suurem on valguse rõhk. Suur hulk keemilisi reaktsioone toimub vaid valguskvantide osavõtul. Sellisid reaktsioone nimetatakse fotokeemilisteks. Fotokeemiline reaktsioon on keemiline reaktsioon, mis tekib valguse neeldumise tõttu. Seejuures annab valguskvant molekulile piisavalt energiat, et see muutuks reageerimisvõimeliseks. Vahel aga laguneb mõni aine valguenergia toimel. Fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena tekib osoon, kuid ka väga kahjulik fotokeemiline sudu. Taimedes nimetakse seda reaktsiooni fotosünteesiks ning on seega üks eluslooduse alusprotsesse. Valguse olemuse teadlik käsitlus sai alguse 17. sajandil, mil mõisteti, et valgus peab olema seotud mingi liikumisega, sest kuidas muidu jõuaks valgus Päikeselt Maale. Tuldi mõttele, et valgus võiks koosneda mingitest lainetest või osakestest. Mõlemat mõtet saadavad nii tugevad
väikeste osakestena, mis on tugevad päikesekiirguse neelajad, absorbeerides 20-25% kiirgusest. 2.3 Bensiin Bensiini juures jälgitakse enam vingugaasi ja plii emissiooni. Vingugaas on ohtlik inimese tervisele, kuna kinnitub vere hemoglobiiniga ning vähendab seeläbi vere võimet transportida hapnikku. CO koguste vähendamiseks on kasutusel katalüsaatorid, mis oksüdeerivad ohtliku ühendi. Lisaks tekib bensiini põlemise käigus lämmastiku ühendeid, mis fotokeemiliste reaktsioonide käigus moodustavad radikaale. Näiteks hüdroksüül- ja peroksüülradikaale, mis põhjustavad 5 madalamates atmosfäärikihtides osooni teket. Peale osooni tekib ka mitmeid oksüdante, mis reageerides vääveldioksiidiga moodustavad väävlishappe või lämmastikdioksiidiga lämmastikhappe. Bensiini põlemisel tekib ka mitmeid erinevaid kantserogeensete omadustega toksilisi ühendeid, nt benseen ja formaldehüüd.
(osoon). Lenduvad orgaanilised ühendid tekivad naftatööstuses ja naftatööstuse produktide kasutamisel (keemiatööstus, bensiinis sisalduvate lenduvate fraktsioonide aurumine bensiinihoidlates ja -tanklates, viimistlusmaterjalide kasutamine, automootorid), prügilates ja põllumajanduses. Lämmastikoksiidid tekivad erinevate kütuste kõrgetemperatuurilisel põletamisel katlamajades, tööstuslikes protsessides ja autodes. Looduses tekib lämmastikoksiid äikese ja fotokeemiliste reaktsioonide tulemusel. Olulisteks saasteallikateks on veel metsade põlengud. Maapinna lähedal on osoon, mis kahandab taimede fotosünteesi taset umbes 20% ning põhjustab inimestel hingamisraskusi (Ponting 2009) Osoon kahjustab eeskätt kopsu, ent mõjub ka silmadele. Osoon võib põhjustada tõsiseid häired inimorganismi tegevuses, hakates kõrgetel kontsentratsioonidel koguni lagundama veres olevat hemoglobiini. Sudu tekitajana on osoonil
tuulevaikne) ja õhu saastumise korral väävlioksiididega (näit. kivisöe laialdane kasutamine kütmiseks). Suurem tõenäosus esinemiseks parasvöötme suurlinnades nt: Peking, New York, (Londonis ei esine enam, sest ei kasutata kütmiseks kivisütt). Los Angeles'i sudu: tekib ebasoodsa ilma (päikesepaiste ja tuulevaikus) ja õhu saastumise korral süsivesinike ning lämmastikuühenditega ( autotransport, naftatöötlemine), Fotokeemiliste protsesside tulemusena tekivad peroksiidid ja O₃ (osoon) Suurem tõenäosus esinemiseks on troopilistel laiuskraadidel paiknevates suurlinnades: Los Angeles, Jerevan, Jaapani suurlinnad) 13.Kasvuhooneefekt, peamised kasvuhoonegaasid, nende suurenemise allikad. Kasvuhooneefekti suurenemise võimalikud tagajärjed Maal. Kasvuhooneefekt – kasvuhoonegaasid lasevad läbi lühilainelise päikesekiirguse, aga ei lase atmosfääri tagasi pikalainelist
tõuseb märgatavalt ja sadu lakkab sajuala on frondi ees Osoonikiht ja osooniaugud Osooni on atmosfääris kõigil kõrgustel, kuid valdav osa sellest paikneb stratosfääris. Osooniaukudeks nimetatakse osoonikihi olulist hõrenemist stratosfääris. Osooniaugud esinevad sesoonselt polaaraladel, eriti Antarktika piirkonnas. Osooni kontsentratsiooni kõikumised stratosfääris on määratud keeruliste fotokeemiliste protsesside ja õhu tsirkulatsiooni poolt. Kõige suuremat ohtu kujutab ultraviolettkiirgus kevadisel ajal, kui osooni on vähem ja päikesekiirguse intensiivsus suur. Peamisteks osooni lagundavateks aineteks on freoonid, mis lenduvad külmutuskappide, õhujahutusseadmete ja mitmete pihustatavate ainete balloonide kasutamisel. Montreali protokolli alusel on riigid võtnud enesele kohustuse kindlateks tähtaegadeks lõpetada freoonide tootmine.
Antoropogeensed e inimtekkelised juhusl. Komp kaasajal muutunud püsivalt toimivateks , osakaal kasvab pidevalt n. tööstuslikud heitmed (suits, tolm, gaasid, radioakt. Jäätmed, heitgaasid transpordist jne). Troposfääri piirides AS koostis enam-vähem püsiv, muutused märgatavamad stratosfääris. SAASTEAINED 1. N ühendid NO, NO2, mida tähistatakse NOx; harvem ammoniaak. Looduses tekib NOx äikese, fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena, see hulk aga tasakaalustatakse N ringega; veel metsade, rohtlate põlengud, mullas toimuvad mikrobioloogilised protsessid. Peamine tehislik allikas põlemine küttekolletes, sisepõlemismootorites (autotransport = liiklus), en.tootmine. Tänu N oksiididele leiavad atmosfääris aset reaktsioonid, mis viivad fotokeemilise sudu (teket soodustavad ka atmosfääri sattunud süsivesinikud) ja maalähedase O3 moodustumiseni.
CO2 (0,004%). Lisandgaasid Neoon Ne (1,8x103-), heelium, krüptoon, vesinik, ksenoon, dilämmastikoksiid jpm. Peamiste gaaside sisaldus õhus Lämmastik 78,09%, hapnik 20,95%, argoon 0,93%, süsihappegaas 0,04%. Õhu saasteained, primaarsed ja sekundaarsed saasteained. SO2, NO2, NOx, PM10, PM2,5, Pb, Cd, Ni, Hg, As, O3, benseen, CO, benso(a)püreen. Primaarsed eralduvad otse saasteallikast välisõhku. Sekundaarsed tekivad välisõhus primaarsetest saasteainetest fotokeemiliste ja keemiliste reaktsioonide tulemusena. Saasteainete õhus sisalduse väljendusviisid (%, ppm, ppb, mg/m 3 , µg/m 3 ). Õhus gaaside sisaldust väljendatakse tavaliselt ruumala kohta. Kasutatakse ühikut ppm; ruumala %. ppm (parts per million) 1 osa 1000000 (106) osa kohta; 10-6 osa gaasi 1 õhu osa kohta. ppb (parts per billion) 1 osa 109 osa kohta; 10--9 osa gaasi 1 õhu osa kohta. Saasteainete kontsentratsioone õhus mõõdetakse sageli µg/m3. Õhu aerosooli mõiste
15. Footon, Fotokeemiline reaktsioon. Fotograafia. Footon- valgusosake ehk energiaportsjon, millel on olemas oma mass ning energia, mis sõltub sage dusest. Footonil puudub seisumass, liigub alati valguse kiirusega. Fotokeemiline reaktsioon- keemiline reaktsioon, mis toimub footonite osavõtul. Seejuures annab valguskvant molekulile piisavalt energiat, et see muutuks reageerimisvõimeliseks. Vahel aga laguneb mõni aine valgusenergia toimel. Fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena tekib osoon, kuid ka väga kahjulik fotokeemiline sudu. Taimedes nimetatakse seda reaktsiooni fotosünteesiks ja see on üks eluslooduse alusprotsesse. Fotograafia- kogum protsesse, mille abil jäädvustatakse valgustundliku materjali või valgustundliku elektroonilise seadme abil reaalsetest objektidest tõepäraseid ja detailseid kujutisi. 16. Valguse dualistlik käsitlus.
Jne. Tõenäoline stsenaarium Eestis: põhiline temperatuuritõus leiab aset talvel või varakevadel, mitte suvel; lüheneb või kaob hoopis lumekate; suureneb talviste tormide ja udude sagedus; seoses veetaseme tõusuga ujutakse osa maismaa-alasid üle. Fotokeemiline sudu: Fotokeemiline sudu põhjustab: tervise halvenemist, silmade ärritust, kummi vananemist, nähtavuse halvenemist. Probleemiks eriti linnades. Inimtegevus põhjustab osooni kogunemist maapinna lähedal, Tekib fotokeemiliste reaktsioonide tulemusel, eriti suvel päikesekiirguse, NOx ja lenduvate orgaaniliste ühendite toimel. Õhu osoonisisaldus on suurim fotokeemilise sudu perioodidel, mida tuleb ette suvel maailma suurlinnades sõidukite heitgaaside tõttu. Sudu ajal katab linna hallikaspruun vine ning nähtavus väheneb märkimisväärselt. Suur osoonisisaldus maapinna lähedal pluss teised saasteained (nt. lenduvad orgaanilise ühendid), lühendavad EL maades igal aastal 20 000 inimese eluiga
ning teistest allikatest. Tööstus- ning äritsoonides saastavad pinnast lenduvad orgaanilised ained (VOC) - benseen, tolueen, ksüleen, diklorometaan, trikloroetüleen ja trikloroetaan. Üheks allikaks on nende ainete lekkimine pinnasesse säilituspaakidest. Ka vanadest prügilatest sattuvad VOC pinnasesse. Mõned orgaanilised saasteained liituvad huumusega ning selline protsess aitab kaasa nende ainete detoksifitseerimisel. Pinnases võivad pestitsiidid laguneda kas keemiliste, fotokeemiliste või biolagunemise reaktsioonide käigus. Kõige mikroobiderikkam kiht on risosfäär, kus toimub orgaaniliste saasteainete kõige efektiivsem lagundamine. 15) Pinnase erosioon. Tuuleerosiooni ning metsade hävitamise tagajärjel toimuvad pinnase lagunemise protsessid. Pinnase omadusi võivad halvendada ka kastmine (irrigatsioon) ning monokultuuride kasvatamisele suunatud põllumajandus. Erosioon on mulla kadu. Vihmapiisad eraldavad mullale langedes mullaosakesi
valmistamisel. Seda esineb puitlaastplaatides, kihilistes materjalides, lakkides, tekstiilis, karbamiidformaldehüüd- vahus (eriti ohtlik) jne. Formaldehüüd tekitab vähesegi sisalduse puhul kahjulikke nähte: silmade ärritust, peavalu, iiveldust, väsimust ja nahaärritust. Siseõhu formaldehüüdisisaldus on kõige kõrgem sügisel kütteperioodi alguses, kui siseõhk on niiske. Osoon (O3) tekib kiiresti ja suures koguses välisõhu fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena elektrilaengute toimel. Ruumis on osooni allikateks elektrifiltrid, laserprinterid, koopiamasinad. Osoon põhjustab hingamistakistust ning mõjutab ensüümide sisaldust kopsus ja veres, inimese infektsioonitundlikkus suureneb. Radoon tekib raadiumi 226/88 (poolestusaeg 1622 a) aeglasel lõhustumisel. Raadiumi leidub Eestis peamiselt diktüoneemakildas ning eriti paljandite ja puistangute kohal. Radooni poolestusaeg on ainult 3,8 päeva
Atmosfäär - ehk õhkkond on Maad ümbritsev kihilise ehitusega õhukest, mis koosneb erinevatest gaasidest ning seda hoiab kinni gravitatsioonijõud. Troposfäär- on atmosfääri alumine kiht, mis ulatub maapinnalt 818 km kõrgusele. Troposfäär sisaldab umbes nelja viiendikku kogu atmosfääri massist. Õhutemperatuur kõrgemale tõustes troposfääris üldiselt langeb. Stratosfäär-on atmosfäärikiht. Kliima-ehk ilmastu on teatud piirkonnale omane pikaajaline keskmistatud ilmade reziim.Kliimat iseloomustatakse erinevate pikaajaliselt instrumentaalselt mõõdetavate näitajatega: õhutemperatuur, niiskus, õhurõhk, tuul, sademed ja muud meteoroloogilised elemendid. Kliima kirjeldab teatud piirkonnale tüüpilist ilma aastate lõikes Pöörijoon- on kujutletav joon maakera pinnal, mille pikkuskraad on 23,5° N (põhjapöörijoon) või 23,5° S (lõunapöörijoon). Nendel paralleelidel on päike seniidis üks kord aastas (pööripäeval). Polaarjoon-on kujutletav joon maakera pi...
põhjustavad atmosfääri saastust. 1.Väävliühendid :Vääveldioksiidi (SO2) looduslikest allikates olulisim on vulkaaniline tegevus. Inimtegevuse tagajärjel tekib põhiliselt kütuste põlemisel, nafta töötlemisel, tselluloositööstuses. Reageerides õhus oleva veega, aitab kaasa happevihmade kujunemisele. 2. Lämmastikuühendid: Olulisemateks saastajateks on lämmastikoksiidid NOx (NO, NO2). Looduses tekib NOx atmosfääri äikese ja fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena, kuid see tasakaalustatakse lämmastikuringega. Looduslikuks saasteallikaks on aga metsade ja rohtlate põlengud. Inimtegevuse tagajärjel satuvad lämmastikuoksiidid õhku peamiselt küttekolletest ja sisepõlemismootoritest (suur osa transpordil). Sarnaselt väävliühenditele põhjustavad happevihmade teket. 3. Süsinikuühendid: Süsinikoksiid (CO) on äärmiselt toksiline, lõhnatu ja värvuseta. Inim
- kiirguslikult aktiivne, neelab ligikaudu 60% kogu pikalainelisest Maa kiirgusest 5. Süsihappegaasi tähtsus atmosfääris. - Taimed tarvitavad fotosünteesil - peab kinni 18% kogu soojuskiirgusest, mõjutades Maa temperatuuri 6. Osooni tähtsus atmosfääris. kiirguslikult aktiivne (kaitseb meid UV- kiirguse eest) 7. Ultavioletkiirgus ja selle tähtsus. Ultavioletkiirgus on elektromagnetiline kiirgus lainepikkusega 10 - 400 nm. Omab väga tugevat bioloogilist toimet, mis on seletatav fotokeemiliste protsessidega Bioloogiline toime sõltub UV-kiirguse lainepikkusest jaotatakse kolmeks alapiirkonnaks: A, B ja C UV-A: ühtlaselt (mahedalt) pruunistav, sobib päevitamiseks, rahhiidi profülaktikaks UV-B: erüteemselt (põletavalt) pruunistav, kasutatakse ka kurgu- ja neelupõletike raviks UV-C: bakteritsiidne toime: kasutatakse ruumide desinfitseerimiseks ja steriilse keskkonna loomiseks. 8. Missuguseid õhuniiskuse karakteristikuid kasutatakse?
- - 3 - 4 2- kontsentratsioonide määramine fotokeemiliste reagentide abil. Mis põhimõttel töötab infrapunaspektroskoopia? Mis on selle kasutusala keskkonnaanalüüsides? Molekulspektroskoopia, mille puhul mõõdetakse valguse neeldumist IR või NIR spektialas. See on vibratsiooni- ehk võnkespektroskoopia. Infrapunakiirgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on suurem (sagedus madalam) kui punasel nähtaval valgusel. Tüüpiliseks lainepikkuseks on ca 1000 nm ja sellele vastav sagedus on umbes 3·10 14 Hz,
põhjustavad atmosfääri saastust. 1. Väävliühendid Vääveldioksiidi (SO2) looduslikest allikates olulisim on vulkaaniline tegevus. Inimtegevuse tagajärjel tekib põhiliselt kütuste põlemisel, nafta töötlemisel, tselluloositööstuses. Reageerides õhus oleva veega, aitab kaasa happevihmade kujunemisele. 2. Lämmastikuühendid Olulisemateks saastajateks on lämmastikoksiidid NOx (NO, NO2). Looduses tekib NOx atmosfääri äikese ja fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena, kuid see tasakaalustatakse lämmastikuringega. Looduslikuks saasteallikaks on aga metsade ja rohtlate põlengud. Inimtegevuse tagajärjel satuvad lämmastikuoksiidid õhku peamiselt küttekolletest ja sisepõlemismootoritest (suur osa transpordil). Sarnaselt väävliühenditele põhjustavad happevihmade teket. 3. Süsinikuühendid Süsinikoksiid (CO) on äärmiselt toksiline, lõhnatu ja värvuseta. Inim organismi
mootorsõidukite heitgaaside ja naftatööstuse saasteainete (süsivesinikud, lämmastikoksiidid) kõrget kontsentratsiooni õhus. Reageerivad NOx-d ja lenduvad orgaanilised ühendid. Saadusteks on aerosoolid ning osoon. Sellist tüüpi sudu tekib peamiselt suurlinnades (Los Angeles, Jerevan, Alma Ata, mitmed Jaapani linnad), kus on palju mootorsõidukite heitgaase ning tööstuslikku atmosfäärisaastet. Osoon kui saasteaine Tekib enamasti suvel, fotokeemiliste reaktsioonide tulemusel. Eelduseks NOx-de ja metaanivabade lenduvate orgaaniliste ühendite (NMVOC) olemasolu. Mõlemad ühendid pärinevad transpordivahendite heitgaasidest. Osooni kontsentratsioon on kõrgeim sudu ajal. Peale selle sisaldab sissehingatav õhk sel ajal teisigi tervistkahjustavaid ühendeid SO2, erinevad tahked osakesed + juba mainitud osooni prekursorid. Osoon põhjustab inimesel hingamisteede põletikke ja kahjustab kopse
elektronide ülekande ahela. Süsteem sisaldab kaht fotokeemilist reaktsioonitsentrit: lühemalaineline P680 (H2O2 laguneb katalaasi osavõtul veeks ja O2-ks. Plastokinoonses ahelas toimub ADP fosforüleerimine, mille juures moodustuv ATP kasutatakse CO2 assimilatsiooni süsteemis.) ja pikemalaineline P700 (moodustunud NADPH kasutatakse ära CO2 assimilatsiooni süsteemis). Need protsessid kulgevad kloroplastides. Fotokeemiliste reaktsioonide produktid ATP ja NADPH võimaldavad CO2 redutseerimist ja selle arvel orgaanilise aine sünteesi de novo. Fotokeemilised reaktsioonid on lokaliseeritud graanulitesse. Ensüümid, mis on seotud CO2 assimilatsiooniga, on stroomas. CO2 assimilatsiooni reaktsioonid moodustavad tsüklilise süsteemi reduktiivse pentoosfosfaatide tsükli e. Calvini tsükli. CO2 seotakse 5-süsinikulisele ribuloos 1,5-bisfosfaadi (RuBP) molekulile ensüümi RuBP
lahustitejäätmed), mis kahjutuks tegemata jätmise korral reostavad pinnast ja põhjavett 12.2.2. Regionaalne keemiline mõju · Transpordist pärit väävel- ja lämmastikoksiididel on oma osa happevihmade tekkimisel · Lämmastikoksiididel on oluline osa Läänemere ja siseveekogude eutrofeerumisel · Lämmastikoksiidid, vingugaas ja lenduvad orgaanilised ühendid põhjustavad päikesevalguse toimel väga reaktiivsete fotokeemiliste ühendite moodustumist, mis põhjustab ulatuslikke taimestiku ja tervisekahjustusi. 12.3. Bioloogiline mõju · Transpordivahendite abil kanduvad uutele aladele paljud võõrliigid · Kontinentide vaheline ning saarte ja mandrite vaheline meretransport on oluliselt vähendanud erinevate kontinentide ja saarte isoleeritust. · Teedest põhjustatud elupaikade fragmenteerumine vähendab populatsioonide eluala ja
maalähedastes kihtides leiduv osoon on kliimagaas. Peale selle kahjustab osooni liigne kontsentratsioon taimi, loomi ja inimesi otseselt kui nende jaoks mürgine aine. Võrreldes möödunud sajandi teise poolega, mil tehti esimesi õhu osoonisisalduse uuringuid, on troposfääri osoonisisaldus kasvanud kahe- kuni kolmekordseks. Kogu atmosfääri osoonist paikneb troposfääris 10 %. Euroopa kohal kasvab troposfääri osoonisisaldus 1.5 % võrra aastas. Osoon tekib enamasti suvel, fotokeemiliste reaktsioonide tulemusel. Eelduseks on atmosfääris olevad NOx-d ja metaanivabad lenduvad orgaanilised ühendid (NMVOC), mis mõlemad pärinevad transpordivahendite heitgaasidest. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon 1992. a. sõmiti Rio de Janeiros maailma keskkonnaekspertide ja -ministrite tippkohtumisel rahvusvaheline keskkonnakaitsekokkulepe (UN Framework Convention on Climate Change, lühend UNFCCC). Raamkonventsiooni eesmärk on stabiliseerida atmosfääris olevate KHGde
põhjavett ja muudavad taimekooslusi. Õnnetused ohtlike veoste ja tanklatega põhjustavad (põhja)vee ja pinnase reostust. Suured naftalekked hävitavad tundlikke taimekooslusi ja elupaiku. Transpordisektoris tekib palju ohtlikke jäätmeid Lämmastikoksiidid, vingugaas ja lenduvad orgaanilised ühendid põhjustavad päikesevalguse toimel väga reaktiivsete fotokeemiliste ühendite (eriti osoon) moodustumist, mis põhjustab ulatuslikke taimestiku ja tervisekahjustusi. c. Bioloogiline mõju Transpordivahendite abil kanduvad uutele aladele paljud võõrliigid.Kontinentide vaheline ning saarte ja mandrite vaheline meretransport on oluliselt vähendanud erinevate kontinentide ja saarte isoleeritust.Teedest põhjustatud elupaikade fragmenteerumine vähendab populatsioonide
Keskkonna saastajad. Saastaja on õhu, mulla või vee saasteaine, millel on kahjulik mõju elusolenditele. Saastajad võivad pärineda looduslikust allikast (vulkaanid), aga enamik on siiski antropogeense päritoluga. Kaks peamist saastajate rühma, millega taimed peavad toime tulema, on: 1) Raskmetallid - arseen, elavhõbe, kaadmium, kroom, nikkel, plii, tsink, vanaadium, vask; neid on peamiselt leitud mullast ja veest 2) toksilised gaasid - on atmosfääris muundunud fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena. Tavaliselt ei omasta juured tänu juureraku membraanide selektiivsusvõimele raskmetalle - see on üks viisidest, kuidas nendest hoiduda. Peroksüatsetüülnitraat (PAN) on sudu koostisosa, ta on happeline, silma ärritav hägu suurte linnade ümbruses. Ülemäärased kogused põhjustavad rakkude ahenemist ja suurte õhulõhede tekkimist lehes. Rakkude ahenemise tulemuseks on lehtede pruunistumine ja klaasistumine. Soolastress.
iseärasuste kõrval arvestada ka nende ilmastikukindluse, toonistabiilsuse, intensiivsuse ja toksilisusega. Abipigmente (raskepagu, talki, vilgukivi) lisades saab värvikilele anda eriomadusi. Teatud tulemuse saamiseks peavad pigmendid olema keemiliselt nii inertsed kui võimalik ja peavad olema muutumatud tugevate hapete, aluste ja kuumuse suhtes. Samuti peavad olema püsivad valguse, õhu ja niiskuse suhtes. Valgus, eriti päikesevalgus, on teatud fotokeemiliste reaktsioonide aktivaatoriks, mille tulemusel mõned värvid tuhmuvad, mõned aga tumenevad ja pruunistuvad. Valguse efekti kiirendab tavaliselt ka kuumus ja niiskus. Lihtsamad oksiidi pigmendid on reeglina kõige stabiilsemad, eriti valguse, õhu ja niiskuse suhtes. Stabiilsed on samuti ka karbonaadid, sulfaadid ja fosfaadid. Pigmentide keemiliste omaduste puhul vaadatakse ka kuidas nad käituvad erinevate tugevate keemiliste reagentidega. Näiteks
8. Keskkonna saastajad. Saastaja on õhu, mulla või vee saasteaine, millel on kahjulik mõju elusolenditele. Saastajad võivad pärineda looduslikust allikast (vulkaanid), aga enamik on siiski antropogeense päritoluga. Kaks peamist saastajate rühma, millega taimed peavad toime tulema, on: 1) Raskmetallid - arseen, elavhõbe, kaadmium, kroom, nikkel, plii, tsink, vanaadium, vask; neid on peamiselt leitud mullast ja veest 2) toksilised gaasid - on atmosfääris muundunud fotokeemiliste reaktsioonide tulemusena. 9. Soolastress. Risosfääri kõrge soola kontsentratsioon tekitab stressi läbi vee defitsiidi ja iooni mürgisuse. Soola välistamine ja osmootne regulatsioon mängivad mõlemad suurt rolli kõrge soola keskkonna talutavuses. Praktikas mõiste soolastress viitab ainult ioonide liialdusele, aga kindlasti mitte piiratud Na+ ja Cl-. Laiadel aladel maailmas on kõrge soola tase loomulik osa keskkonnast. Soolastress saab taimi vigastada kolmel viisil
Sekundaarne transportsüsteem - elektrokeemilise potentsiaali varal töötavad porterid, kuhu kuuluvad sümporterid, antiporterid ja laenguga molekulide uniporterid; Primaarsed aktiivsed transporterid kasutavad primaarseid energiaallikaid, mille tagajärjel tekib ioongradient, mis on omakorda energiaallikaks sekundaarsetele transportsüsteemidele; Primaarsed transportsüsteemid on otseselt seotud kas keemiliste või fotokeemiliste reaktsioonidega. Nende süsteemide töö tulemusena tekkiv elektrokeemiline ioonpotentsiaal on kasutatav sekundaarsete transportsüsteemide poolt. Primaarseid transportsüsteeme jaotatakse nende toimimise alusel: 1) klass 1 hingamise (või fototroofsetel bakteritel ka fotosünteesi) käigus toimuv H + ioonide translokatsioon, mille tulemusena tekib membraani sise- ja välispinna vahele prootonpotentsiaal.
Kuigi paljud ühendid läbivad difusiooni teel välismembraani, on sisemembraan nende poolt läbitav ainult energiat nõudvate transportsüsteemide abil, kuna enamasti töötavad need süsteemid vastu kontsentratsioonigradienti. Seega on tegemist aktiivse transpordiga. Tsütoplasmaatiline membraan toimib hüdrofoobse barjäärina enamuse hüdrofiilsete molekulide suhtes. Primaarsed ja sekundaarsed transportsüsteemid Primaarsed transportsüsteemid on otseselt seotud kas keemiliste või fotokeemiliste reaktsioonidega. Nende süsteemide töö tulemusena tekkiv elektrokeemiline ioonpotentsiaal on kasutatav sekundaarsete transportsüsteemide poolt. Primaarseid transportsüsteeme jaotatakse nende toimimise alusel: 1) klass 1 hingamise (või fototroofsetel bakteritel ka fotosünteesi) käigus toimuv H + ioonide translokatsioon, mille tulemusena tekib membraani sise- ja välispinna vahele prootonpotentsiaal.
annaabi.ee 
