mutatsioone DNAs ja silmahaigusi. Inimese silmi kaitsevad ultravalguse eest hästi klaasprillid, sest klaas neelab tugevalt ultravalgust. Mõõdukas koguses on ultravalgus organismile kasulik, sest selle toimel kulgeb vitamiini D süntees. Ultravalgusel on tugev bioloogiline toime, fotokeemiline toime ning väike läbitungimisvõime. Seda kasutatakse meditsiinis, astronoomias, valgustehnikas-kutsub esile luminestsentsi, plasmatoodetes, fotokeemias, bioloogias ja salakirjade või kustunud teksti kindlaks tegemisel. Meditsiinis kasutatakse laialdaselt ultravalgust kiirgavaid lampe, nt. haigusi tekitavate mikroorganismide hävitamiseks ja hambaplommide kõvastumise kiirendamiseks. Maal elavaid organisme kaitseb liigse ning ohtliku UV-kiirguse eest osoonikiht, seetõttu jõuab ainult osa ultravalgusest Maale. Viimasel ajal on see kiht hakanud hõrenema ja sinna on tekkinud nn. osooniaugud
nagu näiteks täielik värvipimedus või osaline värvipimedus. Kõige tugevama aistingu annab roheline valgus. Infravalgust e. soojuskiirgust (valgusest suurema lainepikkusega elektromagnetlaineid) kasutatakse värvitud pindade kuivatamiseks, toidu küpsetamiseks sütel, soojusraviks, lasersideks, öönägemisseadmetes, astronoomias. Ultravalgust (valgusest väiksema lainepikkusega elektromagnetlaineid) kasutatakse astronoomias, valgustamiseks, plasmatoodetes, fotokeemias, bioloogias. Mida kõrgem on keha temperatuur, seda rohkem hakkab see kiirgama. Difraktsiooniks nimetatakse nähtust, kus lained painduvad tõkete taha. Valguslainete puhul toimub see vaid siis, kui avad või tõkked ei ole valguse lainepikkusest (0,001 nm) palju suuremad. Vastasel juhul on difraktsioon tühine ja valguse levimist võib pidada sirgjooneliseks. Varju piirkonnaks nimetatakse seda osa, kuhu sirgjooneliselt leviv valgus ei satu
annaabi.ee 
