Nägemine on eluks vajalik ja et näha, on meil vaja silmi. Nägemiselundiks on silm. Silm võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva looma või inimese silmas ilmub, nagu läätsega fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Läätseks nimetatakse läbipaistvast ainest keha, mis koondab või hajutab valgust. Läätsi liigitatakse kumerläätsedeks ja nõgusläätsedeks. Kumerlääts on keskelt paksem ja koondab valgust. Nõguslääts aga keskelt õhem kui servast ja hajutab valgust. Silm koosneb silmamunast mille moodustavad kolm kesta ja
Nägemine Ümbritsevast keskkonnast saab inimene suurema osa informatsioonist nägemismeele abil. Nägemiselundiks on silm. Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva inimese silmas ilmub, nagu fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi (nägemispigmendi rodopsiini lagunemise) tagajärjel erutus, see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks. Nägemisaistingul põhineb meelelise tunnetuse protsess nägemistaju
7. Kujutise konstrueerimine koondavas läätses. Läätse põhipunkt e. fookuskaugus. Kui kumerläätsele langeb optilise peateljega paralleelne kiirtekimp, siis pärast murdumist läätses lõikuvad nad kõik optilise peatelje ühes punktis. Seda nim. läätse fookuskauguseks. 1) a >2f Antud juhul on kujutis ümberpööratud, vähendatud ja tegelik. Seejuures kehtib Ak ja ja f´i vahel selline seos: (läätse valem) Selline olukord on igas fotoaparaadis. 2) f
nägemisanalüsaatori abil optilise kujutisena. Nägemiselundiks on silm. Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva looma või inimese silmas ilmub, nagu läätsega fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi tagajärjel erutus, see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks. Nägemisaistingul põhineb meelelise tunnetuse protsess - nägemistaju, mis sõltub nt.
ideaalse süsteemi korral jääb homotsentriline kiirtekimp peale süsteemi läbimist homotsentiliseks. Optilist süsteemi läbinud kiirtekimbu trentrit I nimetatakse punkti S kujutiseks. Ideaalse optilise süsteemi korral on punktiallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Esemeruumi punktis S ja kujutiseruumi punktis I nimetatakse kaaspunktideks. Sõltumata sellest, kas kujutis on tõeline või näiv, kutsub tajuri koste (silmas valgusaistingu, fotoaparaadis filmi tumenemise, CCD kaameras laengu kogunemise jne.) esile tema valgustundliku elemendini jõudev kiirusvoog. Seega on näiv kujutis sama reaalne nagu tõeline kujutis. Ainus erinevus tõelisest kujutisest seisneb selles, et paigutades I asukohta ekraanil, ei teki ekraanil kujutist. 6 3. Valge valgus ja valguse allikad Valge valgus on keeruka spektraalkoostisega elektromagnetkiirgus, mille
Vanemas keelepruugis õeldakse foto asemel päevapilt, s.o päikese tehtud pilt. Niiviisi see ongi: fotograafia leiutati möödunud sajandi algupoolel tänu valgustundlike materjalide avastamisele. Silm ja Kaamera näevad maailma põhimõtteliselt ühtviisi. Mõlemas on ehituselt üllatavalt sarnased. Vaateväljaks asuvalt esemelt lähtuvad valguskiired läbivad silma läätse ja jõuavad valgustundlikule tagaseinale, nn. Võrkkestale: me näeme ümbritsevat maailma. Ka fotoaparaadis läbivad valguskiired objektiivis leiduva läätsede süsteemni ning jõuavad kaamera tagaseinal asuva valgustundliku kihini, kuhu kantakse üle eseme ümberpööratud kujutis. Silmas toimub teravustamine läätsedele teise kuju andmisega, objektiivis läätsede liigutamisega. Valguse hulka reguleeritakse mõlemal juhul läbilaskeava suuruse muutmisega. Silmas tekkinud kujutis muutub inimesele tajutavaks närvisüsteemi abil, fotograafias keemilise töötlemisega.
* Valguse levimise pööratavus. (Kui joonisel keerata valguse levimise suund vastupidi, jääb valguskiire tee joonisel ikka samaks.) * Valguse levimisel läbi prisma murdub valgus prisma aluse poole. * Valguse läbiminek paralleelsete tahkudega plaadist: ülemine valgusvihk joonisel jääb paralleelseks alumisega, peale plaadi läbimist. Lääts: * Lääts on läbipaistvast ainest keha, mis koondab või hajutav valgust. (Kasutatakse prillides, fotoaparaadis, mikroskoobis.) * Liigitatakse kumer- ja nõgusläätseks. (Kumer hajutab ja nõgus koondab valgust.) * Läätse optiline peatelg on läätse kerapindade keskpunkte ühendav sirge. Läätse optiliseks keskpunkt O on läätse keskel optilisel peateljel asuv punkt. · Kumerläätse fookus (F) on punkt, kuhu koonduvad läätsele langenud paralleelsed valgusvihud. * Mida kumeram on läätse pind, seda lähemal läätsele on fookus.
liikumise igas suunas, seitsmes talitleb ülalautõsturina. Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva looma või inimese silmas ilmub, nagu läätsega fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse (380 - 780 nm pikkuste elektronmagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi (nägemispigmendi rodopsiini lagunemise) tagajärjel erutus, see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks
keskkonnas ehk radioaktiivsusfoon kõrge võrreldes teise Euroopa riikidega. Materjali kogusin internetist ja raamatutest. 3 Radioaktiivsuse avastamine ja uurimine 1886. aastal avastas prantsuse õpetlane Antoine-Henri Becquerel uue kiirgusliigi. Ta uuris fosforestseeruvat soola kaaliumuranüülsulfaati. See uuritav aine asus laual ning selle läheduses asus fotoplaat. Meenutame, et ülemöödunud sajandil kasutati fotoaparaadis filmi asemel valgustundlikke fotoplaate. Kui fotoplaati hiljem ilmutati, siis avastati sellel fosforestseeruva aine kristallide. Sellest järeldus, et uraaniühend kiirgas mingit kiirgust, mis läbis musta paberit. Uraaniühendeist eralduvat kiirgust hakati nimetama radioaktiivkiirguseks (ld radio 'kiirgan'; activus 'toimekas'). Eraldunud radioaktiivkiirgus jagunes elektriväljas kolmeks ja kiirguskomponente hakati tähistama ja nimetama kreeka tähtedega. Kiirgus koosneb kolmest osast:
on punktallika S kujutis I samuti punkt, meil on tegemist stigmaatilise kujutisega. Kujutis võib olla tõeline (joonis 1) või näiv (joonis 2). Joonis 1: Optilise süsteemi läbimisel tekib tõeline kujutis. 9 Joonis 2: Optilise süsteemi läbimisel tekib näiv kujutis. Sõltumata sellest, kas kujutis on tõeline või näiv, kutsub tajuri T koste (silmas - valgusaistingu, fotoaparaadis - filmi tumenemise, CCD - kaameras - laengu kogunemise jne.) esile tema valgustundliku elemendini P jõudev kiirgusvoog. Seega on näiv kujutis sama reaalne nagu tõeline kujutis. Ainus erinevus tõelisest kujutisest seisneb selles, et paigutades I asukoha ekraanile, ei teki ekraanil kujutist. 5. Fotokaamerate enimlevinud formaadid ja klassifikatsioon Klassifitseerimine suuruste järgi: a. Suureformaadiline kasutatakse väga kvaliteetsete fotode saamiseks, mida
ülalautõsturina. Silm on nägemisanalüsaatori perifeerne osa, võimaldab eristada valgust, värvust, esemete kuju, suurust ja liikumist ruumis. Peale silmamuna ja selle abielundite hõlmab nägemisanalüsaator nägemisnärvist ja ajusisestest nägemisteedest moodustuva juhtetee ja ajus paiknevad nägemiskeskused. Normaalselt nägeva looma või inimese silmas ilmub, nagu läätsega fotoaparaadis, vaadeldavast valgustatud esemest silmamuna tagaseinal retseptorite vahendusel selge vähendatud ja ümberpööratud kujutis. Valguse (380 - 780 nm pikkuste elektronmagnetlainete) mõjul tekib võrkkesta valgustundlikes kolvikestes ja kepikestes fotokeemilise protsessi (nägemispigmendi rodopsiini lagunemise) tagajärjel erutus, see läheb närviimpulsside voona juhteteid kaudu nägemiskeskusesse ja seal analüüsituna muutub nägemisaistinguks
Mida väiksem on ava, seda rohkem on pilt teravam. Mida väiksem on säritusaeg, seda teravam on pilt. Fotokaamerad jaotatakse veel peegel-, panoraam-, allvee-, veekindel- ja polaroidkaamerateks 8. Fotofilmide formaadid Rullfilmikaamerates kasutatakse 60, 35, 16 mm laiust kassettidesse paigutatud või poolisele keritud filmi ja monoprotsesskaameraid (kasutatakse erilisi fotokomplekte, mida töödeldakse pärast säritamist fotoaparaadis endas), kaadri formaadi järgi suurformaat (90x120 või rohkem mm), keskformaat (45x60, 60x60, 60x70, 60x90 mm), väikeformaat (24x24, 28x28, 24x32, 24x36 mm), poolformaat (18x24 mm) ja pisiformaat (14x20, 13x17, 10x14 mm). Jagunevad täis- ja poolkaadriks. Täiskaadriks kutsutakse vana filmikaadrit 36 x 25 mm ja sama suurt digifotoaparaadi sensorit. Selline on vaid vähestel peegelkaameratel. Enamikul on sensor väiksem, näiteks 22 x 15 mm
annaabi.ee 
