kaheks jagada: 1) Valgumolekuli ahelasiseseid peptiidsidemeid lõhustavad endopeptidaasid (trüpsiin, kümotrüpsiin, elastaas, kollagenaas). 2) Ahela otsmisi sidemeid lõhustavad eksopeptidaasid (karboksüpeptidaasid, aminopeptidaas). Pankrease - amülaas lõhustab tärklise ja glükogeeni tri- ja disahhariidideks. Pankrease lipaas on üks võimsaim neutraalrasvu hüdrolüüsiv ensüüm, mis lõhustab triglütseriidid monoglütseriidideks ja vabadeks rasvhapeteks. Pankreasenõre nukleaasid, fosfodiesteraasid, nukleotidaasid ja nukleosidaasid lõhustavad nukleiinhappeid. Ensüümide aktivatsiooniprotsessis on oluline trüpsinogeeni aktiveerumine trüpsiiniks peensoole seinast happelises keskkonnas (maohappe mõju) vabaneva enterokinaasi (enteropeptidaasi) toimel. Tänu toimele peptiidsidemetele eraldub trüpsinogeenist inhibeeriv valk ja tekib trüpsiin, mis ka ise jätkab edasist trüpsinogeeni aktivatsiooni trüpsiiniks. Trüpsiini toimel
Mikroobide biomassis olev fosfor on omakorda mineralisatsiooni ja immobilisatsiooni objektiks. Geokeemilises ringes tolimub fosfaatide lahustumine mineraalidest keemiliste vi biokeemiliste protsesside vahendusel. Fosfori mineralisatsioon on ensmaatiline protsess ja selles protsessis osalevaid ensme nimetatakse fosfataasideks. Fosfataasid on ekstratsellulaarsed ensmid, jagunevad kolme rhma: Fosfomonoesteraasid hdrolsivad fosfaate monoestritest (nukleotiidid, fosfolipiidid), fosfodiesteraasid hdrolsivad fosfaate diestritest (nukleiihapped), ftaasid hdrolsivad fosfaate inositoolfosfaatidest. Fosfori immobilisatsioon mikroobide biomassi sltub C/P suhtest keskkonnas. Kui C/P suhe on viksem kui 200/1, siis toimub mineralisatsioon. Kui C/P suhe on suurem kui 300/1, siis toimub immobilisatsioon. Kui see suhe on vahemikus 200-300, siis muutusi keskkonna fosfaatide konsentratsiooni osas ei toimu. Fosfori mineralisatsiooni sltub keskkonnateguritest, mis mjutavad mikroobide aktiivsust
osadel voogajatel liikumine ja indutseeritakse eksopolüsahhariidide süntees, mis omakorda aitab tugevamalt pinnale kinnituda. Paljudes bakteriliikides on rakusisese signaalmolekuli tsüklilise di-GMP (c-di-GMP) tase oluliseks lülitiks 2 erineva eluviisi vahel. Suurem rakusisese c-di-GMP tase pärsib liikuvust ja virulentsust ning soodustab biofilmi teket. C-di-GMP sünteesitakse diguanülaattsüklaaside abil (GGDEF domääniga valgud) ning lagundajateks on spetsiifilised fosfodiesteraasid (enamasti EAL-domääniga valgud). Paljudel neist valkudest on ka periplasmaatiline või tsütoplasmaatiline sensormoodul, mille vahendusel füsioloogilised ja/või keskkonna signaalid mõjutavad c-di-GMP kas üldist või lokaalset taset rakus. Mikrokoloonia moodustumine pinnale kinnitunud ning eksopolüsahhariide tootva raku klonaalse paljunemise tulemusena tekib mikrokoloonia. 2. Küps biofilm mikrokoloonia areneb biofilmiks, mille limamaatriksis
liikumine ja indutseeritakse eksopolüsahhariidide süntees, mis omakorda aitab tugevamalt pinnale kinnituda. Paljudes bakteriliikides on rakusisese signaalmolekuli tsüklilise di-GMP (c-di-GMP) tase oluliseks lülitiks 2 erineva eluviisi vahel. Suurem rakusisese c-di-GMP tase pärsib liikuvust ja virulentsust ning soodustab biofilmi teket. c-di-GMP sünteesitakse diguanülaattsüklaaside poolt (GGDEF domääniga valgud) ning lagundajateks on spetsiifilised fosfodiesteraasid (enamasti EAL-domääniga valgud). Paljudel neist valkudest on ka periplasmaatiline või tsütoplasmaatiline sensormoodul, mille vahendusel füsioloogilised ja/või keskkonna signaalid mõjutavad c-di-GMP kas üldist või lokaalset taset rakus. 3. Mikrokoloonia moodustumine pinnale kinnitunud ning eksopolüsahhariide tootva raku klonaalse paljunemise tulemusena tekib mikrokoloonia. 4. Küps biofilm mikrokoloonia areneb biofilmiks, mille polümeerses limamaatriksis paiknevad nii
annaabi.ee 
