aga puudub nii formaalhariduse süsteemis sees kui ka munitsipaaltasandil suures osas jätkuvalt valmisolek ja visioon ,,kasutada" koolinoorsootöötajat nii õpetajate kui õpilaste intensiivsemaks ühiskonda integreerimiseks läbi nende osaluse suurendamise. Järgnevalt peatub artikli autor lühidalt Viljandis õpetatava eriala arengul alates selle loomisest 1995. aastal, seeläbi näidates, kuidas on muutunud suhtumine noorsootöösse ja selle sidumisse formaalharidusega. Olulisim on siinkohal pöörata tähelepanu pedagoogika ja psühholoogia osatähtsuse suurenemisele õppekavas, sest kui erialaga alustati siis oli vastavateemalise aine mahuks 24 tundi! Esmalt oli eriala nimi ,,Laste ja noorte huvijuht", aastatel 2001 ja 2002 oli lõpetajate diplomil eriala nimeks ,,Huvijuht loovtegevuse juhendaja" ning alates 2003. aastast ,,Huvijuht loovtegevuse õpetaja". Eriala nimesse ,,õpetaja" lisamisega võeti küll suur risk, sest õpetaja ametikoht ei ole
õppe omavahelist sidumist järgmiselt: “Kultuuriasutustel on hariduslike programmide ja tegevuste elluviimisel oluline roll formaalse hariduse mitmekesistamisel ja rikastamisel, mistõttu peab riik oluliseks kultuuriasutuste kaasamist õppekavade ettevalmistamisel ja täitmisel.” (Samas, 2) Ka elukestva õppe strateegia 2020 toetab eelnevat, kirjeldades, et oluline on luua koostöövormid, mis hõlmab huvihariduse lõimimist formaalharidusega ning õppetöö läbiviimist väljaspool koolikeskkonda sh kultuuriasutustes. (Eesti elukestva… 2014: 8) Ma ei saa nõustuda, et huvihariduse õppekava koostamisel kaasatakse kultuurikorraldajaid, raamatukogu hoidjaid, muuseumi töötajaid jne. vaid koostöö toimub pelgalt, kas asutuse külastamise või ruumide rentimise näol. Samuti tegutsevad eelnimetatud kultuuriasutused 2
annaabi.ee 
