Jaques Derrida elu ja filosoofia põhimõistete referaat
seega välja logotsentrilisest mõtlemisest, mida valitseb kohalolu metafüüsika.
Jälje mõiste jääb Derrida mõtlemises ka hiljem oluliseks, ulatudes inimese ja looma vahelise piiri
dekonstrueerimiseni. Ühes hilises dialoogis on Derrida öelnud: ,,Alates ,,Grammatoloogiast" pidi
jälje mõiste uudne käsitus laienema kõige elava väljale, või õigemini elu/surma vahekorrale,
ületades ,,kõneldud" (või tavamõistes ,,kirjutatud") keele antropoloogilised piirid, fonotsentrismi ja
logotsentrismi, mis alati usaldavad Inimese ja Looma vahelist lihtsat ja vastandavat piiri. "Jälje
mõiste ületab vastanduse inimlik/mitteinimlik ja seab seega kahtluse alla ka inimese ja looma
metafüüsilise vastandamise. Viimaks sunnib see Derrida arvates loobuma ka üldisest looma
mõistest, millega filosoofias varem on hõlmatud kõiki mitteinimlikke eluvorme. Kuigi inimene jääb
taandamatult ainuliseks, ei ole olemas ühtainust universaalset looma, millele inimese inimlikkus