Samuti koristas jää ära osa ordoviitsiumist ja devonist. Esimesena vabanesid jääst Haanja ja Otepää, edasi toimus taandumine loode suunas. Tähtsaim sete on moreen. Pinnakatte paksus võib olla väga erinev-100 meetrist kuni mõne sentimeetrini. Seoses jäätumisega on Eesti ala täidetud jääaegsete jõgede voolusängidega, milles on fluvioglatsiaalsed setted. Nende jõesängide kohal ongi pinnakate kõige paksem. Need on lüikunud aluspõhja kivimitesse. Fluvioglatsiaalseteks seteteks on põhiliselt kruus ja liiv. Maavarad: kruus, liiv, savi, turvas (eristatakse põletus ja väetisturvas), sapropeel (järvede setted või ravimuda, eristatakse eraldi järve ja mere mudad). Geoloogilist kaardistamist viib läbi Geoloogiakeskus, mis asub Tallinnas. Eesti hüdrogeoloogia Aluskorra geoloogilist kirjeldust tehakse alati vanematest kihtidest nooremate suunas. Hüdrogeoloogilist kirjeldust tehakse ülevalt allapoole
Liustiku serva ees kuhjunud otsamoreenidest on suurimad rändpangaselised Vaivara Sinimäed ja S- kujulineLääne-Saaremaa kõrgustik. Liustikutekkelistest väikevormidest leidub Eestis jääkriime, jääkündevagusid, hõõrdelohkusid,ihkkeeli, kaljuvoori ja mitmesuguseid kulutusnõgusid. Suured kulutusvagumused on näiteks Peipsi ja Võrtsjärve nõgu. Rohkesti on liustikusulamisveetekkelisi ehk glatsiaalseid pinnavorme, mis jaotuvad liustikujõetekkelisteks ehk fluvioglatsiaalseteks (ka glatsiofluviaalseteks) ja liustikujärvetekkeliseks (ka jääjärvetekkelisteks ehk limnoglatsiaalseteks (ka glatsiolakustrilisteks). Liustikujõetekkelised pinnavormid võivad samuti olla nii liustiku serva tagused (paljud radiaal- ehk pikioosid), liustiku serva esised (marginaal- ehk põikoosid) kui ka liustikuvälised (sandurid ja glatsiofluviaalsed deltad) ning nendegi seas eristatakse kuhje- (oosid, fluviomõhnad, sandurid, glatsiofluviaalsed deltad, mõhnaterrassid) ja kulutusvorme
annaabi.ee 
