- verest, lümfist, nahast, koest, faeces 36. Kuidas saab seroloogiliste meetodite puhul hinnata antikehade hulka organismis?- reaktsiooni tiitrina st. suurimat uuritava materjali lahjendust, mis põhjustab reaktsiooni. 37. Mis on aglutinatsiooni reaktsioon?- AK kandvad osakesed moodustavad Ig reageerides komplekse e. aglutinaate, mis pole vesilahustuvad ja sadenevad raskusjõu mõjul, tekib silmale nähtav teralisus 38. Miks on fluorestsentsmikroskoopia preparaadi ja ELISA testide valmistamise puhul loputamine nii tähtis?- Et välja uhada mitteseostunud AK 39. Mis on seotud antikeha külge immunofluorestsents mikroskoopia puhul?-Fluorestseerivad ained e. markeeritud ained 40. Mida kasutatakse antigeeni või antikeha kandjana lateksagglutinatsiooni puhul?- bentoniiti, kolloidi, aktiivsütt, bakterirakke, lateksit. 41. Kirjelda ELISA meetodit.-AG on seostunud mikrotiiter plaadilelisatakse erinevad AK, et teada
137. Kui vaatlesime mikroskoobi all saastanud proovi, siis nägime mustaid „mulle“ rakkude vahel, neid oli üsna palju. 138. Kui vaatlesime mikroskoobi all puhast proovi, siis nägime oma rakke ka musta sodina (võrreldes bakteritega), kuid nad on palju suurem ning lülitades valgust ära nagime neid roheliste täppidena (GFP signaali järgi). 139. Rakkude immuunotsütokeemiline värvimine 140. Eesmärgiks on tutvustada immuunotsütokeemia ja fluorestsentsmikroskoopia meetodeid rakkudes molekulide ja rakukomponentide asukoha uurimiseks. 141. Fluorestsents - aine omadus emiteerida valgust pärast ergastamist kindla lainepikkusega kiirgisega. Ergastamiseks vajaliku kiirguse lainepikkus on alati lühem, kui emiteeritav kiirgus. Sinise valgusega ergastades saame rohelise fluorestsentsi ja rohelise valgusega ergastades saame punase fluorestsensi. Iga fluorokroomi iseloomustavad neeldumis- ja emissioonispektrid. 142
immuunvastus on tugevm, RBC hävitamine, aneemia Vätimine: Reesus negatiivsele emale kellel positiivne laps, lisatakse antiRh IgG. Rakubioloogia meetodid. Valgusmikroskoopia liigid. 1. Helevälja mikroskoopia. 2. Faaskontrastmikroskoopia. 2.1. Diferentsiaalne interferents kontrastmikroskoopia e. DIC. 3. Polarisatsioonimikroskoopia. 4. Fluorestsenstmikroskoopia. 4.1.Konfokaalmikroskoopia. 4.2.Täieliku sisepeegelduse fluorestsentsmikroskoopia (ingl. k. Total Internal Reflection Fluorescence Microscopy, TIRFM) 4.3. Valgusega aktiveeritud asukoha mikroskoopia ( ingl. k. photoactivated localization microscope, PALM), lahutusvõime 100 nm. 4.4. Struktureeritud valgustuse mikroskoopia (ingl.k. structured illumination microscopy, SIM), lahutusvõime 100 nm. 5. Aatomijõu mikroskoopia. Inimese silma, valgusmikroskoobi ja elektronmikroskoobi lahutusvõime erinevused. Inimese silm- 1cm-0,5mm
Sulundamislahus “kleebib” rakku Dega katteklaasi alusklaasile ning aitab preparaadil pikemaajaliselt säilida ning ei lase fluorokroomidel aja jooksul tuhmuda. • Võta katteklaas pintsettide vahele ja kuivatada serv vastu pehmet paberit. • Asetada katteklaas (rakud allpool) sulundamislahuse tilga sisse, vältides mulli tekkimist • Lasta kuivada ja säilitada pimedas (valgustundlik!) Kolmas päev – fluorestsentsmikroskoopia Oma rakkude vaatlemiseks kasutame 60x õliobjektiivi, mille kasutades tuleb esmalt katteklaasile lisada tilk immersiooniõli. Vaatlesime rakke rohelises, punases ja sinises kanaalis: Figure 4. pEGFP/FoxO3a-ga transfekteerunud rakud. Roheline – FoxO3 liitvalk (ekspresseerub koos EGFPga. Liitvalk asub nii tsütoplasmas kui ka tuumas, kuna ta on transkriptsiooni vaktor. Tuumas signaal on tunduvalt tugevam, mis on täesti oodatav
Eesmärk: mikroorganismi morfoloogia kindlaksmääramine ja organismipoolse põletikulise reaktsiooni olemasolu määramine. Klinitsistile antakse orienteeriv vastus. Algma- terjal kantakse esemeklaasile, fikseeritakse leegil või alkoholiga, värvitakse vastavalt otsitavatele mikroorgani- smidele mõne spetsiaalse värvimismeetodi järgi (metüleensinine, akridiinoranž, Gram, Ziehl-Neelsen, Giemsa, tušimeetod jt.) ja uuritakse mikroskoobiga (valgus-, faaskontrast-, pimeväli-, fluorestsentsmikroskoopia). Regist- reeritakse mikroorganismide värvumine, näit. Gram (+) või Gram (–), nende kuju, kihnu, eoste, inklusioonide olemasolu, suurus, asetus omavahel ja organismi rakkude suhtes. Hinnatakse rakulise reaktsiooni iseloomu (koe- rakud, granulo-, lümfo- ja monotsüüdid), põletiku esinemist. 2. Haigustekitaja isoleerimine ja identifitseerimine. Eesmärk: uuritavast materjalist mikroobi
funktsioon. Duplitseerumine on aluseks evolutsioneerumisele. Kahel valgul võib olla sama funktsioon, kuid rakkude sattumisel teatud tingimustesse võivad ilmneda erinevused varieerub ensüümi aktiivsus, substraadi spetsiifilisus, vastus aktivaatoritele ja inhibiitoritele, jne. Reaalsema pildi rakuliste protsesside toimumise kohta annab erinevate in vitro meetodite kombineeritud kasutamine ja nende kombineerimine omakorda in vivo meetoditega (näiteks fluorestsentsmikroskoopia jälgimaks huvipakkuvate valkude asukohta rakus; in vivo DNA protektsioonikatsed; erinevate molekulide in vivo krosslinkimine; läbivoolutsütomeetria mõõtmaks nukleiinhappe või eelnevalt märgistatud individuaalsete valkude hulka erinevates rakkudes). Nukleoidiga assotsieerunud valkude osalus transkriptsiooni regulatsioonis Bakterikromosoom esineb rakus nukleoproteiinkompleksina, mida nimetatakse nukleoidiks. 1,5 mm kontuurpikkusega E. coli kromosoom on ligikaudu 1000 korda kokku pakitud
annaabi.ee 
