gaasiks. Õhk + põlev õhk = vesi. Vesi ei ole element! Kõrvaldas õhust seotud õhu ja pani allesjäänud õhu komponendid sädelahendusega reageerima. Lisas veel hapnikku juurde ja viis seda veel edasi. Sel teel on võimalik õhu põhikoostisosad omavahel reageerima. (N2 + O2 2NO). Efekt oli selles, et väike osa õhku jäi alati reageerimata Ar. Tegi mitmeid katseid ka füüsikavaldkonnas. Joseph Pristley (1733 1804) jäi elu lõpuni kindlaks flogistoniteooriale. Seotud hapniku avastamisega. Tema oli esimene, kes hakkas gaase koguma kinnisesse anumasse elavhõbeda kohale. Sai koguda ka gaase, mis lahustavad vees. Nt ammoniaak, HCl, SO2. Uuris põlemisreaktsioone ja vastupidiseid reaktsioon. Elavhõbedaoksiidi kuumutamisel tekib elavhõbe ja mingi õhk. Selles õhus põlevad ained intentsiivsemad, seda on kergem hingata. See on järelikult üsna vaba flogistonist deflogistoniseeritud õhk. Pani tähele, et taimed suudavad õhku deflogistoniseerida
kaotamine, redutseerumine aga flogistoni omandamine. Flogistoni eraldumisega seletas Stahl ka roostetamist ning pidas roostet ja tuhka flogistonivabadeks. Stahl pani küll tähele, et metallid muutusid "lubjastudes" raskemaks, mitte kergemaks, kuid ta pidas seda teooria seisukohast ebaoluliseks kõrvalnähtuseks: flogiston oli tema arvates peaaegu kaaluta, kaaluta või isegi negatiivse kaaluga printsiip ehk agent. Põlemisprintsiibi idee võib tagasi viia vanaaja elementideõpetuseni. Flogistoniteooriale pani aluse saksa alkeemik Johann Joachim Becher raamatuga "Physica subterranea" (1669). Teooriat arendas edasi ning andis sellele lõpliku kuju saksa keemik Georg Ernst Stahl, keda sageli peetaksegi teooria rajajaks. Hoolimata võimalikest vastuväidetest omandas flogistoniteooria keemia edasises arengus suure tähtsuse. Ta ajendas mitmesuguseid uusi katseid. Loobuti alkeemikute tarkade kivi otsingutest ning keemia ei piiranud end enam ka
annaabi.ee 
