Eesti II maailmasõja ajal
Eestlaste sunniviisiline (Punaarmee puhul) või näiliselt vabatahtlik (Eesti Leegioni ja Waffen-
SS-i puhu) mobiliseerimine või värbimine Euroopat ümber jagavate sakslaste ja venelaste
omavahelisse jõukatsumisse Teise maailmasõja laienedes toimus 1941. 1944. aastal mitmes
etapis ning erinevate stsenaariumite järgi. Eesti meeste mobiliseerimine sõjatandrile toimus
perioodide kaupa, nagu seda kvalifitseeris kindralmajor Johannes Soodla oma kirjas 23. juunist
1945 Flesnburgis (Saksamaa). Täiendades Soodla kirjas leiduvat periodiseerimist muude
asjakohaste tõsiasjade ja seisukohavõttudega ning Julius Made isiklike läbielamistega, saab
kokku panna ülevaatliku pildi eestalste alatust integreerimisest kahe suurriigi omavahelisse
võitlusesse.
jaanuari 1939. aasta seisuga oli Eestis 1 133 917 elanikku.Tollane Eesti Kaitseväe
mobilisatsioonikava nägi ette vajaduse korral veidi rohkem kui 100 000 mehe mobiliseerimist.