· tekkinud soojuse taaskasutamine nii suurel määral kui võimalik · nakkusohtlikud tervishoiujäätmed tuleb asetada otse ahju, segamata neid teiste jäätmeliikidega ja vältides käsitsitööd · ulatuslikud nõuded tegevuste seireks ja saasteainete heitmete mõõtmise tingimused · Ohtlike kaupade autoveo kokkuleppe tehnilise lisa kohaselt kuuluvad nakkusohtlikud ained, nt tervishoiul tekkivad jäätmed klassi 6.2, neil on järgmised ÜRO ainete identi-fitseerimise numbrid, mis näitavad keskmist ohtu (riski): · nakkusohtlikud ained, ohtlikud inimestele: UN 2814 · tervishoiul tekkivad ohtlikud jäätmed (riskijäätmed), täpsustamata: UN 3291 Jäätmed, mis tekivad tervishoiuasutustes, võib jagada nelja põhilisse rühma järgmiselt: · riskijäätmed (risk nakkusohu tõttu) · bioloogilised jäätmed inimestelt ja loomadelt · ravimijäätmed ja muud ohtlikud jäätmed · tavalised olmejäätmed ja muud jäätmed
tatakse taksoniteks. Tuleb eristada taksonit (näit. perekonda või liiki) kui süstemaatika kategooriat, hierarhilise liigitamise klassi (viimase sõna loogika-alases tähenduses) ja konkreetset taksonit (näit. perekonda Anemo- ne, ülane; liiki Anemone nemorosa, võsaülane). Liikide kõrgemateks taksoni- teks ühendamine (või elusolendite kogumi jagamine liikideks) on klassifit- seerimine ehk süstematiseerimine. Seda võib teha mitmeti sõltuvalt klassi- fitseerimise eesmärgist, aluseks olevast vaadete süsteemist eluslooduse mitmekesisuse päritolule, rakendatavast filosoofilisest alusest ja loogi- kast. Oluline on süstemaatikas ka liikide identifitseerimine ja sellega seotud nimetamine; viimane on kokkuleppeliselt rangelt reguleeritud nomenklatuurikoodeksitega, mis taimede (incl. seened), loomade ja bakterite jaoks on mõneti erinevad. Tänapäeval on süstemaatikas toimumas revolutsioonilised muutused: tänu
annaabi.ee 
