mingilgi kombel mõne sääse monaadi tapmist kuskil Ameerikas. Seega on enamik monaade ebatäiuslikud -- nad tajuvad universumit vaid osaliselt ja ebaselgelt. Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku esitatuna täiesti meelevaldsed. L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes'ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab
kuna ta taju pole piisavalt selge. See tähendab, et inimene vajab lisaks asjade mõistuslikule defineerimisel ka ilmutust. [1, 2.] Monadologoomia Monadoloogia põhiteesid on fantastilised ja tunduvad järsku esitatuna täiesti meelevaldsed. L. monadoloogiat võib edukalt esitada näitena sellest, kuivõrd absurdne ja häbematult irdunud kõigist argielu tõsiasjadest on äärmuseni viidud filosoofilines spekulatsioon. L. monaadiõpetuse põhialuseks võib pidada lauset, et iga substants on kas monaad või monaadide kogum. Seda lauset tõestab ta järgmiselt. Lähtepunktiks on kaks postulaati:1) iga substants on kas lihtne või liitunud; 2) liitsubstants koosneb lihtsaist substantsidest. Hiljem lisas nendele veel kaks postulaati: 3) igal materiaalsel substantsil on jagatav ulatuvus(laenatud Descartes'ilt) ja 4) see, mil on jagatav ulatuvus, ei saa olla lihtne substants. Nendest järeldab
annaabi.ee 
