Nad on väga osavad sõnaseadjad ja oskavad ideaalselt oma arvamusi õigel ajal ja õiges kohas välja öelda. Ma muidugi ei väida, et poliitikud vahel ei libastuks ja midagi rumalat ütleks. Kunstis näiteks on väga tavaline filosofeerida erinevate kunstitööde üle. Mõeldakse ju selle üle, miks mingi autor oma maale, skulptuure või muid töid on just nii teinud, miks need pole teistmoodi tehtud, mida autor sellega öelda tahab. Täpselt samamoodi on ka muusikaga. Filosofeeritakse näiteks heliloojate muusikateoste üle. Jälgitakse rütmi, ülesehitust ja kogutervikut ning arutletakse, miks see teos on just selline, nagu ta on. Teatris etendatakse erinevate kirjanike ja näitekirjanike töid, aga selleks, et etendus oleks loogiline ja peegeldaks allikteksti, on vaja see läbi töötada. Tuleb mõelda sügavalt läbi kõik emotsioonid, mida iga tegelane peaks edasi andma, ja milline peaks välja nägema lavakujundus. Ka tantsus arutletakse erinevate
kui mitteteoreetilises, maailmamõistmislikus keskkonnas. Ja filosoofia ei ole saanud olla ega olegi olnud selle keskkonna suhtes suletud, vaid just vastupidi – on olnud pidevas dialoogis ja vastastikuses mõjutuses oma kunatise ühiskonna vaimuilmaga. Seetõttu tuleb filosoofia ajaloost kõneldes vaadelda filosoofia vahekorda tema vaimse keskkonnaga aga ka muutustega sotsiaal- majanduslikes ning poliitilistes tingimustes, milles filosofeeritakse. Müüt kui maailmamõistmise ajalooline vorm. Ajalooliselt esimene selline keskkond on müüt. Müüt on filosoofia suhtes varasem maailmamõistmise ajalooline vorm. Filosoofia tekib niiütelda müüdi sisse ja müüt jääb tema keskonnaks kogu filosoofia esmase väljakujunemise ajaks. Seetõttu olekski oluline lähemalt vaadelda, mida kujutas endast müüt ja milline on tema vahekord filosoofiaga. Sõna “müüt” on pärit kreeka keelest: mythos tähendab selles juttu, lugu
tekst lõppkokkuvõttes endas mingit rahvuslikku sõnumit. Nt Minni Nurme ,,Sookailudes on loitsud". Selles näeme kõiki tunnuseid, millele on Pruul osutanud. Siin räägitakse mullast ja laanest, sellest, mis seal kõik kasvab. Räägitakse maast. Mingite looduselementide kaudu osutatakse sellele maale. See mets, soo sümbolina tähendabki ilmselt Eestimaad. Nõukaajal ei vaadata hea pilguga modernistlikule luulele ja filosofeerimisele, vaimulikule luulele, siis üks teema, mille kaudu filosofeeritakse, on loodus. Seepärast on nõukaaegses luules loodustemaatikal väga suur osakaal. Seda kasutatakse mingi suurema asja, laiema idee väljaütlemiseks. Sellises kontekstis võib iga sõna saada suureks sümboliks. Selles luuletuses on sõna, keele, traditsiooni teema. See seotakse omakorda maateemaga. Seesama keel tuleb justnimelt maast. Siin taaskord toonitakse, kinnitatakse, mõeldakse minevikust. Olevik sisuliselt asendatakse minevikuga
annaabi.ee 
