Ta võitis oma tööde eest Kanti vabaduse- ja mõistusemõiste kohta tohkem kui kuueks aastaks Trinity College’i uurimistoetuse. Stipendiumi lõppedes, Moore sai päranduse, mis tegi ta sõltumatuks. Ta elas eraõpelasena, uurides Bertand Russelli raamatut ’’Matemaatikaprintsiibid’’. Sel ajal töötas ta oma ’’Eetika’’ kallal ning pidas loenguid metafüüsikast. Lisaks õpetas ta mitmetes ülikoolides ning oli ka ajakirja toimetaja. Ta jätkas filosofeerimist kõrge eani. Moore hakkas endalt küsima, mida tähendavad absoluutse idealismi väited, nagu aeg ei ole reaalne või kõik on vaimne. Ta algatas idealismivastase mässu. Selleks kasutas ta analüüsi, mis tähendas tema jaoks umbes mõistete defineerimist, selget väljendamist ja parafraseerimist terve mõistuse abil. Et terve mõistus ei ilmuta end niivõrd reflektsioonis kui tavakeeles, milles ta konkreetselt,
„Haridus teeb vabaks“ – seda ütlust on filosoofid juba paar tuhat aastat uskunud. See uskumine sai alguse Vana-Kreekast. Hoolimata sellest, et see sai alguse nii kaua aega tagasi, peetakse seda tõeks ka tänapäeval, kuid teisel kujul. Vana-Kreekas põhjendati seost hariduse ja vabaduse vahel sellega, et kui sa õpid filosofeerima ning hakkad ka teistele filosoofiat õpetama, siis saad ka vabastust raskest orjatööst. Näiteks Epictetus, kes sündis Vana-Kreekas orjana. Ta hakkas filosofeerimist õppima ning seda ka edasi õpetama, seejärel ta vabastati orjatööst, mis muutis tema elu palju kergemaks. Eesti talupojadki mõistsid seda seost kui nad läksid linna õppima, et ei peaks rasket maatööd tegema. On levinud ütlus „lollidelt tulebki raha ära võtta“. Kui sul haridust pole, siis on tõenäoline, et sa ei oska rahaga targalt ümber käia ning on võimalik, et sa kaotad selle kiirelt. Targemad petavad rumalatelt raha välja. Üheks näiteks on petturid
omast tahtest või on tegu pigem ühiskonnalt peale surutud pingega? Tõeline õnn on silmale nähtamatu, ehk siis psüühiline. Vastupidiselt kõikidele füüsilistele õnne allikatele ei kaasne psüühilistega kartus, et keegi saaks selle õnne sinult ära võtta. Sisemine õnn on tugevaim õnn ning selle leidmine ei nõua kindlasti nii survestatuid pingutusi, kui seda teeb füüsiline õnn. Psüühilisel õnnel pole eesmärke ja seda pole võimalik ka võrrelda. See nõuab, vaid natukene filosofeerimist ning järele mõtlemist, mille käigus pead leidma vastuse küsimusele: Mis keelab mul olemast õnnelik? Vastus pole seotud mitte ühegi materiaalse väärtusega, vastus oled hoopis sina ise. Kõigepealt võid sa küll süüdistada ühiskonda, mis on sinu mõttelaadi selliseks vorminud, kuid kui sa saad aru ühiskonna vigasest mõttelaadist ei takista miski sul enda ideaalide muutmist. Õnnelik olemine pole mitte eesmärk vaid elustiil. Õnn on märk õigest elust, ehk
muutuvale. Hing sarnaneb jumalikule sest tal on loomus käskida, keha aga surelikule sest on loomus alluda. Seega kehale on kohane kiiresti hävineda, hingele aga hävimatu olla Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge “puhtuse” astmest. Selgitage seda teooriat. Kui hing ei käi keha juurest ära vaid on koguaeg sellega siis on ta must ja rikutud, siis ei ole tema jaoks muud kui kehalised naudingud ning ta kardaks ja väldiks filosofeerimist. Keha on raske ja rõhuv ning kui hing selle juurest ära ei käi siis jääbki nähtavaks ning ringleb kalmistute ümber. Halvad hinged aheldatakse loomadeks. Puhtad hinged aga saavad Hadesesse, sest nad ei võta kehast midagi kaasa ning on harjunud keha juurest põgenema Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)? Nii kuidas nad ise soovivad, loomulikult kui neil õnnestub ta kätte saada ning tal ei õnnestu nende eest põgeneda
Tsitaat: ,,Ma ei ole geeniuste jaoks: nemad rajavad endale ise teed, kuid ka mitte lollide jaoks: nende pärast ei maksaks end pingutadagi, vaid nende jaoks, kes on vahepeal ning tahavad ennast ette valmistada tulevaseks elukutseks." Kant esines nii, just nagu otsiks tõde, mis on teadmata nii talle, kui tudengitele, täiendades ja korrigeerides enne väljaöeldud seisukohti. Talle meeldis korrata, et ta ei õpeta filosoofiat vaid filosofeerimist. Kantil ei olnud palju sõpru, kuid neid, kes tal olid, pidas ta väga headeks sõpradeks. Kõige lähem neist oli ilmselt inglise kaupmees Jossif Green. Tema mõjutusel saigi Immanuel Kantist pedant, kes elas kindla päevaplaani järgi. Kantile meeldis Greeniga vestelda, sest tegu oli filosoofiakauge, kuid samas laia silmaringiga mehega. Naised Kanti elus suurt rolli ei mänginud. Küll oli ta kaks korda elu jooksul armunud, kuid liikse
*Kaaristu (269) arkaad, sammastele v *Malahhiit (266) roheline mineraal piilaritele toetuv kaarestik *Rihtima (268) õigeks, parajaks seadma; *Neimama (274) kätte maksma sobitama, sättima Isiklik arvamus Esiteks, alustagem sellest, et mulle see raamat meeldis. Peamisteks teguriteks ses osas pean ma head sõnavara ja inimpsühholoogia püsimatuse üle peidetult filosofeerimist. Kuigi tihtipeale on toredam lugeda raamatuid, mis lõppevad hästi, et siis seda lootust ja rõõmu õnnelikust lõpust enda ellu üle kanda, siis selle raamatuga on teisiti. Võibolla ongi asi selles, et ma ei samastu Nero püsimatu isiksusega. Sõnavara on raamatul rikkalik ning meeldiv. Märkasin peale lugemist samade sõnade või väljendusstiili ilmumist enda keelekasutusse, näiteks õhtul hilja unise peaga sõbrannaga
Rootsi, uskudes, et kunagi pöördub ta tagasi oma kallile kodumaale. 4 Ristikivi elu paguluses. Ristikivi paguluskirjanduse algusperiood. Paguluses olles kirjutas mees peamiselt proosat ja belletristikat. Oma esimeste Rootsi-aastate lühijutud on kirjanik avaldanud sealsetes ajakirjades ,,Vabariiklane", ,,Välis-Eesti", ,,Kodukolle" ja ,,Sõna". Väga palju leidub nendes loomingutes filosofeerimist maailmavaatelistel teemadel ning usu sisendamine inimestesse, et veel ei ole kadunud kõik. Pagulasperioodi algust iseloomustavad kõige paremini teosed ,,Kõik, mis kunagi oli" ja ,,Ei juhtunud midagi", mis ilmusid aastatel 1946 ja 1947 Vadstenas. Teostes kujutatakse ühiskonda, kes ei aima veel oma saatust Teise Maailmasõja ajal. Ühiskonna all mõistame muidugi eestlasi. Sealt edasi algab kirjaniku uus kujutamislaad: traagilisem, tõsisem, kurvem. 1950
Sõnastas ka küllaldase aluse printsiibi. Empirism- esimene suur metafüüsika vastane programm. Seab kahtluse alla metafüüsika kui kõikehõlmava teaduste süsteemi mõtekuse. John Locke- empirismi rajaja. Teeb ettepaneku uurida üksned inimlikku kogemust. Meie eesmärk on teada saada seda, millel on tähendus meie tegevuse seisukohalt. Berkley- väidabet ideed ongi asjad, materiaalset substantsi ei ole olemas. Olla tähendab olla tajutud. 12. Kant- enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Tunnetuse mõistuslikalge- aprioorsed, meeleline aposterioorne. Otsustused jagunevad: 1) analüütilised- ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid. Kõik analüülitilsed otsustused on apriioorsed, nende tõestus lähtb üksned vasturääkivuse seadusest. 2) sünteetilised- laiendavad meie teadmisi
Ta provotseerib ettevaatamatu, pahura ning kergesti ärrituva sofisti Trasymachose tunnistama järgmist definitsiooni: ,,Kuula siis", ütles vihane sofist, ,,ma kuulutan et võim on õigus, ja õiglus pole midagi muud kui tugevama kasu". See on õpetus, mida meie päevil seotakse Nietzsche nimega. Võib-olla pole filosoofia ajaloos see õpetus paremini sõnastatud kui Platoni enda poolt dialoogis "Gorgias". Seal paljastab liigset filosofeerimist põlgav aristokraat Kallikles moraali kui nõrkade leiutise tugevate võimu kahjutukstegemiseks. Sofist arvates õiglus pole meeste, vaid sulaste moraal; see on orjamoraal, mitte kangelasmoraal. Siin esineb eetika fundamentaalne probleem: mis on õiglus? Kas peame otsima õiglust või võimu? Kas on parem olla hea või tugev? Esiti Sokrates, s.o. Platon, ei vasta üldse. Ta vihjab vaid sellele, et õiglus on indiviididevaheline suhe, mis sõltub sotsiaalsest korrast
vaimuvara edasi anda, mida Puskin endas hoiab. Ja siis see löödud küsimus õpilastele: ,,Miks te minuga siis nii teete...?" Samas esimesel vaatamiskorral ei jäänud silma nii palju lollitamist ja labasust. Seekord tundus, et lavastus koosnebki ainult koolipoiste koerustükkidest, mis olid pikitud hulgaliste ülemängitud labasele naljale orienteeritud pantomiimidega. Kuigi selline esitusviis oli hästi esitatud ja ega seda tõsist Tammsaaret ja tema tegelaste filosofeerimist polekski suutnud 5 tundi jälgida. Igal juhul nalja sai kõvasti, kõige naljakam oli kogu jõust karjuv ja ülisuure joonlauaga hoope jagav usuõpetuse õpetajast "vagamees". Kõik Nüganeni stseenid on nii tähenduslikult mängulised, pole mitte kunagi nii, et tegelane lihtsalt seisab ja räägib, jutule kaasneb alati mingi tegevus või taustategevus. Kas siis rääkija ise või keegi teised tegelased, kes taustal askeldavad, illustreerivad rääkimist,
"Ma näen seda kirssi, ma puudutan seda, ma maitsen seda: ja ma olen kindel, et eimiskit ei saa näha või puudutada või maitsta: seega on see tõeline. Kui me kõrvaldame pehmuse, niiskuse, punase ja magushapu aistingud, kõrvaldame me ka kirsi enda. Sest see ei ole miski neist aistingutest eraldi seisev asi." Seega eitab Berkeley kogemusvälist maailma, olla tähendab olla tajutud. 11. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid. Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö. 12. oluline pole mõtlemine, vaid materiaalsed suhted. Marx arvas, et filosoofia saab muuta konstruktiivseks
muutuvale. Hing sarnaneb jumalikule sest tal on loomus käskida, keha aga surelikule sest on loomus alluda. Seega kehale on kohane kiiresti hävineda, hingele aga hävimatu olla · Sokrates väidab, et hauataguse elu kvaliteet sõltub hinge "puhtuse" astmest. Selgitage seda teooriat. Kui hing ei käi keha juurest ära vaid on koguaeg sellega siis on ta must ja rikutud, siis ei ole tema jaoks muud kui kehalised naudingud ning ta kardaks ja väldiks filosofeerimist. Keha on raske ja rõhuv ning kui hing selle juurest ära ei käi siis jääbki nähtavaks ning ringleb kalmistute ümber. Halvad hinged aheldatakse loomadeks. Puhtad hinged aga saavad Hadesesse, sest nad ei võta kehast midagi kaasa ning on harjunud keha juurest põgenema · Mida vastab Sokrates Kritonile, kes küsib, kuidas tuleks teda matta (115c)? Nii kuidas nad ise soovivad, loomulikult kui neil õnnestub ta kätte saada ning tal ei õnnestu nende eest põgeneda
suurkujud enda vestluspartnereiks. Järelikult on filosoofia ajalool tema hinnangul ka kaasaegsete asjade üle mõtisklejale midagi olulist ütelda. Ja see ongi filosoofia ajaloo puhul peamine – mitte pelgalt meelde jätta, mida keegi kunagi on ütelnud, vaid mõtelda koos inimmõtte suurkujudega iseenda kaasaja aktuaalsete probleemide üle. Et ja kuidas see võimalik on, võibki demonstreerida osutatud tekst. Lihtsustades võiks ütelda, et Popperi filosofeerimist ajendasid kaks revolutsiooni, mida inimkond kahekümnenda sajandi esimesel poolel läbi elas. Esimeseks neist oli revolutsioon loodusteadustes. 19. sajandi lõpus paistis, et loodusteadus, millele oli aluse rajanud Newtoni füüsika, on enam-vähem lõplikult valmis. Veel mõni üksik fundamentaalset tähendust omav probleem ootas lahendamist, aga teaduse aluspõhimõtted paistsid olevat lõplikult kindlakstehtud.
See saab olla üksnes aktiivse ideid korrastava Jumala teene! (nt laud jääb alles ka siis kui me toast väljume). 6 12. Kanti tunnetusteooria pöördelisus, tunnetuse aktiivsus. Analüütilised ja sünteetilised otsustused, aprioorsed ja aposterioorsed otsustused. Kant (1724-1804) asub vaagima küsimust, kas metafüüsika on ülepea võimalik. Kanti lähtekoht tunnetusteoreetiline: enne filosofeerimist tehkem kindlaks meie tunnetusvõime piirid. On nõus, et tunnetus ajaliselt algab kogemusega, kuid arvab, et lisaks sellele on mängus ka tunnetuse aprioorsed vormid (kogemusest sõltumatud). Kanti panus: meie tunnetus ei ole passiivne, tunnetusvormid vormivad mateeriat (aistinguid). Sellised tunnetuse vormid näiteks aeg ja ruum. Tunnetus Kantil alati mõtlemise ja meelelisuse koostöö (mõlemad alged on esindatud).
professiooni, kellel vahetut seost filosoofiaga ei olnudki. Filosoofia ajaloos figureerib see nimetus seetõttu, et osa niisugustest õpetajatest kirjutas ka filosoofia- alaseid raamatuid. Samas oli sofistide-filosoofide puhul tegemist teoreetiliste vaadete mitmekesisusega, milles puudub täielik sisuline ühtsus. Kuid nende juures võib täheldada teatud ühist tendentsi ja need ühisjooned muutuvad ehk mõistetavamaks, kui käsitleda sofistide filosofeerimist mõistelise refleksioonina ühe olulise ühiskondliku muutuse üle, mida kreeka ühiskonnad 5-ndal sajandil eKr. läbi elasid. Tolleks ühiskondlikuks muutuseks oli üleminek traditsiooniliselt staatiliselt ühiskonnalt turumajanduslike suhetega ja seetõttu dünaamilisele ühiskonnale. Sofistide professionaalne tegevus seisnes tasulises õpetamises, mis saab teadagi eksisteerida ainult siis, kui eksisteerib piisav maksujõuline nõudlus sellise teenuse järele. Sofistid õpetasid eelkõige
sotsiaalteenused. Sotsiaalpoliitika eesmärgiks on tagada inimeste sotsiaalne turvalisus. 3. Kreeka klassikaline filosoofia Õhtumaa filosoofia hälliks on Kreeka. Filosoofia kasvas välja religioonist läbi mütoloogia ja tähendab tõearmastamist. (Phileo- armastav, sophia-tarkus) 6.-5. saj. eKr. oli Kreeka niivõrd arenenud, et erinevates linnriikides tekkis reaalne vajadus hariduse järgi. Elementaarsete teadmiste kõrval õppisid kreeklased retoorikat, aga ka filosofeerimist. Sofistid olid väga populaarsed klassikalisel perioodil. Nad olid veendunud, et igasugune tõde on subjektiivne. Kreeka populaarsemad filosoofid olid: Sokrates- parim filosofeerimise vorm on dialoog- see loob inimestevahelise silla ning toob mõlemale poolele uusi tarkusi. Platon- ta ei ole nõus eelnevate filosoofidega, ta kritiseerib neid ning ehitab üles oma filosoofilise süsteemi. 36 teost- kõik ´dialoogi vormis. Tema filosoofiast võib eristada
Seal lõpetas ta õigusteaduse kursuse, aga oluline on see, et seal mõjutas teda Herder. Neist said sõbrad. Goethe leidis enda jaoks ka Shakespeare'i. Ülikoolipäevil tegeles Goethe luuletajana, luuletas armastuse teemal. Tal oli olnud palju armumisi, mis õhutasid teda luuletama ja oma elamusi väljendama. Esimene suurem tuntus on tal näidendiga ,,Götz von Berlichingen". 1774 ilmus kiriromaan ,,Noore Wertheri kannatused" vähe filosofeerimist/kirjeldamist, et oleks paremini jälgitav. Werther oli haritud noormees. Töötas erinevate võimukandjate juures. Tema probleem seisnes selles, et ta oli ülitundeline. Ta oli armunud Lottesse, kes oli teise mehega kihlatud. Werther ei leidnud vastuarmastustm sest Lotte ei söandanud oma kihlust Albertiga katkestada. Lotte oli oma pere vanim laps, ema abiline, aga oli juhtunud, et tema ema suri ära.
Filosoofia 1.loeng MIS ON FILOSOOFIA? I Filosoofia mõiste. Traditsiooniliselt on mõiste tuletatud kreeka sõnadest philein, phileo – armastama ja sophia – tarkus. Keeleteadlased on aga sellele väitele vastu. Sõna philosophia esmakasutus langeb u. 5-4. saj e.m.a. Herodotos (5.saj e.m.a) kasutas verbi philosopheo, kuid see tähendas silmaringi avardamist, mitte filosofeerimist. Pythagoras (6.saj e.m.a) olevat end nimetanud tarkusearmastajaks ja ei lubanud end targaks nimetada, see olla kohane vaid jumalatele. Ka Sokrates (5.saj e.m.a) oli tarkusearmastaja, kes vastandas end sofistidele, kes pidasid end tarkadeks. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (7.-6.saj e.m.a) Filosoofia määratlusi: Simon Blackburn määratleb filosoofiat kui midagi, mis uurib maailma üldiseid ja abstraktseid tunnuseid ja mõtlemise kategooriaid, (F uurib mille abil maailmale läheneme).
Õigustamine toetub kindlasti mingitele alustele, s.o õigustavad järeldusväited peavad tulenema mingitest lähteväidetest. Viimaste seas on nii olemasolevat olukorda kirjeldavaid väiteid kui ka väärtushinnanguid ning ettekirjutavaid väiteid. Praktilise filosoofia algus ulatub enam-vähem selgelt teadvustatuna tagasi Aristotelese tegevusse. Tema eristas selles moraali filosoofilist käsitlemist, s.o eetikat, ja poliitika üle filosofeerimist. Eetika vallas otsiti õigustusi indiviidide õigele tegutsemisele, analüüsiti õigeid valikuid (eriti kuldse kesktee otsimine) ja hea elu elamise võimalusi. Poliitikat mõistis Aristoteles laiemalt kui tänapäeval, kui õpetust ühiskonnast üldiselt. Tema poliitikafilosoofia esitas õigustusi ühiskonna õige ja õiglase ülesehitamise kohta. Tänapäeval, hoopis keerulisema ja liigendatuma ühiskonna tegevussüsteemi olukorras, kuuluvad praktilise
EESTI KIRJANDUSE AJALUGU 26 Sündmusi kommenteerivad Lible ja apteeker, andes koomilistele konfliktidele avarama raami. "Suvi" on kantud Eesti Vabariigi ülesehitavatest meeleoludest, Tootsi kõigi ettevõtmiste alltekstiks on tugev rahvuslik meelsus. "Suvi" algatab kirjandusliini, mis räägib eesti peremehest (muutub tähtsaks alates 1919). "Suves" paiguti tõsist filosofeerimist rahvuslikel teemadel. Ilmumisajal tajuti "Kevade" ja "Suve" vahel tugevat ebakõla, tegelased on suureks saanud ja arenemine seiskunud, pole enam nii veenvad. Hilisemad ajad on liitnud teoste sisuolemused üha enam terviklikumaks. "Tootsi pulm: pildikesed lähemast minevikust" (1921) hiljem juba tavaliseks muutuv kirjaniku kohtumine oma tegelastega võis mõjuda tollal uudselt. Kirjanik on teose lõpus end lõdvaks lasnud ja rikkunud terviku "Äripäev: Pildikesed Paunverest" (1924)
pidevalt ja olemuslikult häälestab, ilma et inimene ise seda seesugusena üldse pruugikski
tunda.
Probleemid, mis sünnivad meie keelevormide esitõlgendustest, on oma loomult sügavad.
Need on sügavad rahutused; nad juurduvad nii sügavalt meis nagu meie keele tähtsus. sest
selgus, mille poole me püüdleme, on igal juhul täielik. See aga tähendab, et filosoofilised
probleemid peavad täielikult kaduma. Tõeliseks avastuseks on avastus, mis annab võime
filosofeerimist katkestada kui ma seda tahan. Avastus mis vaigistab filosoofia, nii et teda ei
piitsutaks küsimused, mis enda küsitavaks teevad.
annaabi.ee 
