Väljendub kirjaniku mure eesti keele tuleviku pärast ajal, kus võõrsõnad üha enam peale tungivad. Omapoolne hinnang teosele Lehte Hainsalu on noorte jaoks suhteliselt tundmatu kirjanik, kuid usun, et võiks meeldida paljudele. Hainsalu kirjutab väga elulistest probleemidest ning teeb seda väga huvitavalt. Kui teose sisu peaks kohati jääma teisejärguliseks, siis on raamat väga huvitav ka filoloogilisest seisukohast. Palju on kalambuuri ja mõtisklusi eesti keele ülesehituse kohta. Ainus , mis häirima jäi oli tegelaste omavaheline kõnemaneer. Dialoogid jätsid liiga läbimõeldud ja mõistusliku mulje. Lean, et Hainsalu teosed sobiksid hästi kooli kohustusliku kirjanduse hulka, sest see avaldaks õpilaste silmaringi eesti kirjanike osas.
Eestis on rekreatsioon kui mõiste võrdlemisi uus, kuid sisu on igivana. Hetkel veel puudub sobiv eestikeelne vaste sellele sõnale. Enamikus Euroopa ja romaani kui germaani keeltes on vastavad terminid tuletatud ladinakeelsest sõnast recrea`tio, mis meie mõistes võiks tähendada virgestumist, taastamist, taastumist. Inglise keelne termin re-create tuleneb samuti sellest ladinakeelsest sõnatüvest ning tema võimalikest vastetest oleks täpsem ehk taasloomine või uuestisünd. Filoloogilisest aspektist lähtudes on rekreatiivse tegevusena mõistetud mitte ainult otseselt puhketegevust, vaid igasugust personaalset aktiivsust, mis jääb väljapoole üksikisiku töö- ja majandustegevuse ning olmelise rutiini sfääri. Rekreatsiooni tulem peab olema rahulolu ja tervisliku eluviisi nauding ning töövõime taastamine. Kokkuvõtteks: . Liikumine on vajalik igas vanuses inimestele töövõime tõstmiseks, hea enesetunde
komparativistlik allikakriitika, mis otsib nõrkemiseni elu- ja loominguloolisi fakte, keskendub mõjude, eeskujude ja laenude otsimisele ja teeb minimaalselt üldistusi. 1920. aastate lõpuks saavad liinid üheks vooluks mitme haruga, millest saab eesti kirjandusuurimise normaalparadigma põhi. Selle põhjaks on positivistlik-biograafiline lähenemine, millele lisandub subjektiivne ja üldsõnaline teose- ja stiilianalüüs, mis laenab oma aparatuuri klassikalisest filoloogilisest lähenemisest. Suuna teise otsa moodustavad katsed teha midagi rangemat, eriti luulevormi analüüsis. Teiselt poolt jagab seda skaala, mille ühes otsas lisandub kirjutamisse rahvusliku narratiivi loomine ja teises otsas rahvusromantikasse pigem kriitiliselt suhtuv lähenemine. Põhiosa selle suuna töödest võiks kanda nime kirjanikuportreed. Sellesse suunda lõikub esimene hüpe modernismi poole. 1920. aastate teisel poolel. See on kirjanduses nõrgavõitu, kuid uurimises tugev põlvkond
uurimine) Tekkis uus faktide seostumise alus kohalikud assosatsioonid ning kontekst Uued metodoloogilised jooned nt geneaoloogiline meetod Antropoloog hankis info kohalikelt otse, mitte sekundaarselt Süstemaatilise välitööga tegelevad antropoloogid astusid teadusesse Antropoloogilise uurimuse objektiks said pigem konkreetsed kohalikud kultuurid Tulemusena astusid Seligman ja Rivers antropoloogiasse Difusionism Trend sai alguse 18. saj filoloogilisest traditsioonist, mis tõmbas ajaloolisi jooni Indo-Euroopa keelte vahel Lingvistiliste ja antopoloogiliste huvide seos oli olemas ka varasemalt Keeltevaheliste seoste uurimine on oluline difusionistlike ideede arengus Sir William Jones avastas sarnasused kreeka, ladina ja sanskriti keelte vahel Humbolt väitis 19. saj algul, et kultuur ja keel on tihedalt seotud Vennad Krimmid uurisid, kuidas eristada romaani keeli teistest Indo-Euroopa keeltest
siis rühm laguneb. Weberi metodoloogia - Sotsiaalne reaalsus on tähendusrikka sotsiaalse suhtlemise tulemus. Seega saab reaalsust defineerida ainult selles reaalsuses tegutsevate inimeste konstruktsioonide kaudu. Nende konstruktsioonide tegelikku esinemist saab tõestada kvalitatiivsete andmete mõistmise kaudu ning tähendusrikkaid kirjeldusi esitades selle kohta, kuidas sotsiaalne elu toimib. Difusionism sai alguse 18. saj filoloogilisest traditsioonist, mis tõmbas ajaloolisi jooni Indo-Euroopa keelte vahele. - lingvistiliste ja antropoloogiliste huvide seos juba varases antropoloogias (Torrese väina ekspeditsioon) - William Jones avastas 1787 sarnasused kreeka, ladina ning sanskriti keelte vahel. - 18. saj. Filoloogiline traditsioon leidis ajaloolised sidemed kõigi Indo-Euroopa keelte vahel, väites, et keeled on omavahel seotud mingi algse ühisosa kaudu, kust nad rahvaste rännates muutuma on hakanud.
annaabi.ee 
