võimalusel üldhariva teabe jagamine antud valdkonnas selguse toomise eesmärgil. Tulenevalt probleemist enesest on metoodiline valik langenud keelelise tõlgenduse kasuks, sest just filoloogia erinevad võimalused annavad võimaluse kahelda seadusega mittelubatu ja tavade ning kommetega vastuolu vahel. Sellise tõlgenduse allikateks saavad eelkõige olla eesti filoloogia teadustööd ning üldised printsiibid õiguse tõlgendamisel. Küsimused, millele ei saa läheneda filoloogiliselt on lahendatud ajaloolise tõlgendusega, kus ajalooline areng annab meile võimaluse jälgida sanktsioonide määra. Ajaloolise tõlgenduse allikateks saavad eelkõige olla läbi aegade kirjutatud seadused ja teadustööd ning üldised printsiibid õiguse tõlgendamisel. Ajaloolise arengu ja sanktsioonimäärade kõrval tuleb kindlasti vaadelda ka tänapäeva karistusmäärasid teistes arenenud riikides, sh naabrite vastavaid sätteid ning vahetult enne karistusseadustiku vastuvõtmist kehtinud
põhjus, kui ravim, kui piirang, kui mürk), sellist teadmist pole kunagi olnud ega pole seda ka ihaldatud. Moraaliväärtuste väärtusi on võetud tõena, faktina, väljaspool küsitavust olevana, siiani pole keegi kõige vähemalgi määral kahelnud sellest, et "hea inimene" on väärtuslikum kui "õel inimene"... Aga mis siis kui tõde on vastupidine? ... mis siis, kui moraal ise on ohtude oht? Nietzsche meetodiks on uurida moraali genealoogiat filoloogiliselt ja etümoloogiliselt ehk läbi sõnade algsete tähenduste. Ta alustab sõna "hea etümoloogiast. Varasemate moraali käsitluste suhtes on Nietzsche väga kriitiline, sest nende arvates alguses seostati "head" kasulikkusega, hea oli seoses sellega, kellele seda tehti (kellele see oli kasulik), hiljem unustati see headuse seos kasulikkusega ja olukorraga ära ning hakati kõiki sarnaseid käitumisviise heaks pidama. Nietzsche leiab, et sellist unustamist ei saanud toimuda. Vastupidi, kui
annaabi.ee 
