muinasjutufilmi täiskasvanutele, kus saavad kokku must huumor ja romantiline armastus. Filmi tegevus toimub paganlikus Eesti külas, kus ahned ja juhmid külaelanikud pistavad rinda nii Katku, Vanapagana kui krattidega. Rasmus Rammo kommenteeris filmi järgmiselt: „ Rehepapi" potentsiaali linateosena ma aga ei näinud: tegemist pigem rahvapärimuste kogumiku kui ühtse ja lineaarse romaaniga. Mitte et Kivirähki raamatule midagi ette heita oleks, aga antud teose filmikeelde tõlkimine paistis esmapilgul paraja (et mitte öelda ületamatu) pähklina.” Lisaks ütles Rammo: „ Kivirähk ise kultuurisaates "OP!" kirjeldas seda kui romantilist armastuslugu keset groteskset keskkonda ja groteskseid lõustu. See ta õigupoolest ongi, kuigi tõele au andes jääb romantika kogu mainitud groteski taustal mõnevõrra varju: domineerib depressiivsus, mustus, lootusetus, roppus. Samas ei saa väita, et "November" teab mis masendav oleks: aeg-ajalt
siiski tõdeda asjaolu, et neil kahel on olemas omavaheline puutepunkt, sest lüürika, eepika ja dramaatika kõrvale on siginenud omaette kirjandusliigina filmistsenaarium. Niikaua kui inimkonnas vajatakse filmistsenaariume, niikaua on püsiv side kirjanduse ja kino vahel garanteeritud ja kindlustatud. Loomulikult jääb õhku rippuma alatisteks aegadeks dilemma, et kuidas kirjanduslik sõna algmaterjalina kirevasse filmikeelde tõlkida. Kuna kõik kirjanikud eristuvad üksteisest oma isiklike autoristiilide poolest, siis sõnalist fenomeni on üldjuhul raske filmikunstis edastada. Aga siinkohal on võimalik ja oleks paslik lähtuda B. Eichenbaumi väitest, et kirjandusteoste filmikeelde tõlkimine tähendab teose stiiliprintsiipidele filmikõnes analoogiate leidmist. Samas tajume ja tunnetame meie kõik asju ja nähtusi omamoodi ja erinevalt. Vaadates
laadil, mis rõhutab teadmise kõrval tunnetamist ja tajumist, siis on selline laad üldiselt õigustatud. Siin maailm, mida kirjeldatakse ja stiil, millega kirjeldatakse, moodustavad teatud terviku. Vaheri puhul on oluline, et säilitatakse kirjanduse kirjanduslik pool. Tema teosed üritavad olla kirjandusele palju lähemal. Mida kirjanduslikumad on tekstid, st mida enam pööratakse tähelepanu keelelisele poolele, seda keerulisem on neid tõlkida nt filmikeelde. See keelemäng ei toimi ainult paberil, vaid hakkab võib-olla lõplikult tööle siis, kui neid tekste valjult loeme. See on siin oluline. Kui mõtleme, et sõna ja hääl on maailma kultuuriloos olnud omavahel seotud, siis ei ole siin midagi üleloomulikku, sest side raamatu ja valjult lugemise vahel on vähenenud alles viimasel paaril-kolmel sajandil. See on tagasiminev keskaja kirjanduse tunnuste juurde.
annaabi.ee 
