elas Võrumaal; võrumurdelised luuletused; Siuru ja Tarapita; Marie Under; Rootsi; Kirjavahetus Tuglasega; Valgetähe teenetemärk IV klass. KOOLITEE JA TÖÖKOHAD Tartus Vaeste Väikelastekoolis; Sänna vallakoolis; Võru linnakoolis; Pihkva maamõõdukoolis; Tartu Ülikooli filosoofiateaduskond; Maamõõtja; Eesti Vabariigi põllutöö ja haridusministeeriumis; ajalehetoimetuses; teatridramaturgina; Vabakirjanikuna; Filmiinspektor. LUULEKOGUD "Henge palangoq" (Tallinn 1917) "Vana laterna" (Tallinn 1919) "Roosikrants" (Tallinn 1920) "Kaduvik" (Tartu 1927) "Katai, kibuvits nink kivi" (Tartu 1928) "Pärlijõgi" (Tartu 1931) "Lehekülg ajaraamatust" (Tartu 1937) "Värsivakk" "Rahumäe kannel" (Lund 1973) "Luuletused" NÄIDENDID "Toomapäev" (Tartu 1928) "Neli kuningat" (Tallinn 1931) "Lauluisa ja Kirjaneitsi" (Tallinn 1930)
Artur Adson (18891977) luuletaja, näitekirjanik, teatrikriitik ja tõlkija. Eesti kultuurieluga hakkas tutvuma alates 1913. aastast pärast kohtumist Marie Underiga. Võttis aktiivselt osa kirjandusrühmitustest "Siuru" ja "Tarapita", tegutses kirjastuses "Odamees" ja asutas kirjastuse "Auringo". Oli Eesti Kirjanikkude Liidu asutajaid ning Kultuurkapitali seaduse väljatöötajaid. Töötas ajakirjaniku ja dramaturgina, alates 1925 vabakirjanik. Oli 19351940 siseministeeriumi filmiinspektor. Põgenes 1944. aasta sügisel koos abikaasa Marie Underiga Rootsi. Elas Stockholmis, kus oli arhiivitööliseks Drottningholmi teatrimuuseumis ja kuninglikus raamatukogus. Suri Stockholmis, maetud sealsele Metsakalmistule. Adson valis oma loominguliseks ülesandeks kasvukoha Võru keele viimise kirjandusse, olles üks esimesi murdeluule viljelejaid (luulekogud "Henge palango" 1917, "Vana laterna" 1919, "Roosikrants" 1920, "Kaduvik" 1927, "Katai, kibuvits nink kivi" 1928,
annaabi.ee 
