T. Lutsu ja E. Uotila ühistööna valmis romantiline seiklusdraama „Salarelv“ („Salainen ase“, 1943), mida saatis suur menu nii publiku kui ka kriitikute hulgas. Film jutustab Nõukogude poole katsetest panna Soome kodurindel toime sabotaažiakte. Teise maailmasõja lõpu eel, aastal 1946 otsustasid Lutsud poliitiliselt ebakindlast Soomest lahkuda ning siirdusid Rootsi, kus veetsid aasta. Seejärel siirduti edasi Brasiiliasse, kus Theodor Luts tegeles peamiselt filmiaparaatide ekspordiga, kuid jätkas tööd mängufilmi operaatorina. 1950. aastal valmis tal seal film "Caraça, Porta do Céu". Koos Aksellaga tegi ta ka dokumentaal- ja reklaamfilme. Theodor Luts suri 24. september 1980 Brasiilias. Pärast Lutsu surma hävitas abikaasa tema soovi kohaselt kogu ta arhiivi. Aksella Luts elas Brasiilias veel 16 aastat, seejärel siirdus tagasi Eestisse. Theodor Luts on oma eluajal teinud üle 50 filmi, teda on peetud omaaegseks meediageeniuseks. 1996
Tegemist oli üksiti ühe meie esimese koostööfilmiga, Eesti-Soome ühistööga. Paraku osutus helifilm meile liialt kulukaks ja nii pidigi "Päikese lapsed" pikkadeks aastateks jääma siinmail viimaseks mängufilmiks. Kaheteistkümne Soomes veedetud aasta jooksul tegi ta 30 täispikka mängufilmi, neist mõned lavastaja või kunstilise juhendajana. 1944.-1946. aastani töötas Luts Rootsis operaatorina, pärast mida siirdus abikaasaga Brasiiliasse, kus tegeles põhiliselt filmiaparaatide ekspordiga, kuid tegi siiski kino ja televisiooni jaoks ka lühi- ja dokumentaalfilme. Theodor Luts suri 24. septembril 1980 São Paulos. Luts pole huvitav mitte üksnes sellepärast, et ta oli enne 1940. aastat eksisteerinud Eesti filminduse viljakamaid autoreid ja produtsente, vaid et ta otse alkeemikliku või houdiniliku talendiga mõistis justkui mitte millestki luua midagi. Midagi, mis osalt on vastu
annaabi.ee 
