Kirjandussemiootika
kogu fiktsioon on justkui lihtne verbi laiendus.
G. toob välja kolm fiktsioonile iseloomulikku joont:
1) tekst – iga fiktsioon on tekst kui fakt
2) jutustamine – autori ja lugeja mõistmine ei kattu, ilmnevad erinevad implitsiitsed ja
eksplitsiitsed asjaolud
3) lugu – iga fiktsioon loob meile loo, mis asub tekstis endast erinevas aeg-ruumis
Võttes aluseks ülaltoodud kolm aspekti alustab Genette oma analüüsi
fiktsioonilisest ajast. Siin toob ta välja kolm uurimisala: järjestus, kestus ja sagedus
järjestus – kuidas sündmused on esitatud loo ja teksti vahelisest suhtest lähtuvalt
(süžee ja faabula vahekord)
kestus – teksti “kiirus”, kui kiiresti sündmused tekstis ajaliselt arenevad
sagedus – kui palju sündmusi korratakse nii teksti kui ka diskursuse sees
Nendest kolmest aspektist lähtuvalt analüüsib Scholes Genette’i meetodil ka
Joyce’i “Eveline”´i